Kontoritööst väsinud eestlased läksid Gruusiasse teed kasvatama
(1)
„Meie teeistandus, teefarm, asub kümmekond kilomeetrit Kutaisi linnast lõunas. Kokku on meil teepõlde 50 hektarit, mis omakorda jagunevad kolme erineva põllu vahel. Meid, kes me täiesti ausalt ja ilma igasugust eelteadmist omamata Gruusias teed kasvatame, on kokku kuus eestlast ja leedukas. Eks see natukene hullumeelsena tundub, et me sedasi oma elud Eestist siia tõime, kuid samas ka väga loogiline,” räägib Renegade Tea Estate’i üks asutaja.
Saak ütleb, et nende seiklus Gruusiasse sarnaneb väga kuulsale loole sellest, kuidas Jamaika mehed hakkasid tegelema bobisõiduga, tahtsid minna olümpiale, kuid teadmisi ja võimalusi alaga tegeleda oli null. Tahe oli aga nii võimas, et asi tehti ikkagi ära. Väike erinevus siin küll on. Nimelt kui Jamaika bobimehed tõid kohale treeneri, siis teekasvatajad on oma toimetamistega siiani üksi. Nõu on saadud siit ja sealt, kuid ühtegi pidevalt eestlastega teeasja ajavat eksperti pole.
„Kui aus olla, siis varem ei teadnud keegi meist teest mitte midagi. Jõime kõik rahulikult klassikalisi pakiteesid ja olime rahul. Aga mis meid ühendas, oli tunne, et tahaks teha midagi oma kätega, iseendale ja kontorist väljas. Nii hakkas tekkima seltskond, kes mõtiskles selle võimaluse tekitamise teemal. Alguses veeretasime mõtet, et läheks kuhugi Aafrikasse avokaadosid kasvatama, samuti käis läbi idee, et hakkaks Namiibias teed kasvatama. Kahjuks osutus aga sealsete organitega suhtlemine uskumatult vaevaliseks ja valulikuks,” räägib Saak.
Siis aga nägi üks grupi liikmetest oma vanemate kapinurgas vana nõukaaegset musta tee pakki, millele oli kirjutatud, et joogipuru tootmisriik on Gruusia. „Sealt lõid äkki uued lambid põlema. Pealegi osutus suhtlus Gruusia riigiga uskumatult lihtsaks, kiireks ja soosivaks,” lisab teekasvataja.
Tee on nii oleviku- kui ka tulevikuäri – maailmas juuakse teed nii palju, et see on populaarsuselt vee järel teine vedelik, mida tarbitakse. See on kogus, millest ka eestlased püüavad oma osa saada.
Gruusia riigi tugi ja maailma teeturg
Edasise uurimise järel selgus, et Gruusia riik on loonud lausa projekti, mis tekitaks kohaliku teekasvatuse valdkonnas renessansi. Gruusia kui kõige põhjapoolsem riik, kus teepõõsas Camellia sinensis veel kasvab, on kunagi olnud suur teekasvataja nii Vene tsaarile kui ka hiljem tervele Nõukogude Liidule. Kui Vene tsaarile kasvatati parimatest Hiina ja Aasia teetaimedest auhinna väärilist teed, siis NSVL-i ajal toimus masstootmine.
Nime Camellia sinensis all tuntud teetaim annab nii valget, rohelist kui ka musta teed. Küsimus on vaid selles, millal korjata ja kuidas järelvalmistada. Kui valge tee tuleb teetaime aasta esimestest lehtedest, mida ainult kuivatatakse, siis rohelist teed saadakse teelehti auruga töödeldes. Ensüümid inaktiveeritakse ja seeläbi säilib teelehtede roheline värvus. Musta tee puhul ollakse aga teetaime lehtedega robustsem: lehti hõõrutakse, et neis olev vedelik hakkaks liikuma, seejärel lehed oksüdeeritakse, siis kuivatatakse ja pakitakse. Sama põõsas, kuid eri meetodid, mis annavad erineva tee ja kogemuse.
Kui eestlased ja leedukas Gruusiasse jõudsid, ei olnud aga riigilt neile renditud põldudel (Gruusia riigipoolse projekti panus on see, et erinevalt tavaolukorrast lubatakse välismaalastel põllumajanduseks ehk teekasvatuseks maad rentida) 30 aastat midagi tehtud. Vastu vaatas totaalne võsa, mille sees olid ka üle 70-aastased teetaimed. Nõu, mida võsaga teha, küsiti nii Hiinast kui ka mujalt Aasiast, samuti Gruusiast.
„Kõigepealt soovitati meil võsa maha põletada, siis aga maha lõigata, nii et alles jääb 15 sentimeetrit võsa. Kuid meid alguses juhendanud Nepaali teekasvataja soovitas kogu võsa koos teepõõsastega maapinnani maha lõigata ja jääda ootama teepõõsaste uut kasvamist. Mõeldud – tehtud. Lõikasime 2017. aasta alguses ühe kolmest põllust puhtaks. Veel juunis kõndisime tühjal põllul ringi ja olime ehmunud – mitte midagi ei kasva tagasi. Tekkis küsimus, kas olime midagi valesti lõiganud. Kuid siis, juulikuus algas kasv ja meie teepõõsad lõid maa seest välja. Mõni kuu hiljem saime juba esimese korje teha ja panna pakkidesse 100 kilogrammi omakasvatatud teed,” räägib Saak.
Nüüdseks on võsast välja lõigatud ka teine ja kolmas põld. Ning mis selgus esimesest korjest? Selgus, et Gruusias kasvatatud tee on suurepärase kvaliteediga – maitselt magus, pehme ja aromaatne.
Kuni 15 000 kilo teed
Kuid põõsal olev tee tuleb sealt õigesti korjata, õigesti oksüdeerida, õigesti kuivatada ja alles siis saab seda juua. Selliseid oskuseid ei olnud ühelgi Renegade Tea Estate’i loonud inimesel. Teadmine tuli Nepaali teemeistri õpetuste ja pideva katsetamisega. Eelmisel aastal õnnestus farmil pakki panna 46 erinevat teeretsepti.
„Need olid kõik katsetused, millel igaühel oma elu ja olemus. Praegu on meil igapäevases tootmises vaid mõned valge, rohelise, oolongi ja musta tee retseptid. Kuid nagu ikka, ka eksperimendid müüme maha,” mainib teekasvataja.
Teed müüakse peamiselt ettevõtte e-poes, mõnedes poodides üle maailma ja mõnes Tallinna olulisemas kohvikus. Saak lisab, et esimese saagiaasta 100 kilo müüdi maha ülikiiresti, kuid järgmisel aastal salve saanud juba 500 kilo andis võimaluse talvisel ajal, kui tee ise ei kasva, tegeledagi Tallinnas turunduse ja müügitööga, et mõista paremini oma klienti ning heita välja uusi müügivõrke. Selleks aastaks planeeriti tootmisvõimsuse kasvu 1500 kilole, lõplik saagikus selgub aga hooaja lõpus, mis on juba üsna lähedal. Kogu istanduse täisvõimsus võiks olla aga 15 000 kilo teed aastas.
Praegu käib töö nii, et üks inimene tegutseb pidevalt Tallinnas, teised aga migreeruvad aprilliks Gruusiasse ja saabuvad sealt tagasi oktoobriks. Kohapeal korjatakse teed iga 20 päeva tagant umbes nädal aega ja selleks ajaks palgatakse praktiliselt kogu küla teed korjama. Miina räägib loo sellest, kuidas nad lootsid kohe leida külast palju töötajaid, kellest mõnigi võiks jääda nende juurde pikemaks ajaks tegutsema, kuid üsna kiiresti selgus, et grusiinid on nii tugevad kogukonnainimesed, et tööle saab võtta kas kõik külainimesed korraga või siis mitte kedagi.
„Meil oli vaja oma farmi ümber tara ehitada. Mõtlesime, et palkame 4–5 meest, kes saavad selle töö kenasti ära teha. Kohale ilmus aga kogu küla meespere, kes sama raha eest aia valmis tegi. See on grusiinide viis asju ajada – kasu saavad kas kõik või mitte keegi. Sellega oli Eestist tulnuna raske harjuda,” selgitab teekasvataja.
Saak lisab, et grusiinid on väga toetavad, olgugi et päris omaks ei ole eestlasi veel võetud.
„Nemad näevad meis päästjaid, kes võiksid aastakümneid varjusurmas olnud külaelule ja jõukusele taas hoo sisse lükata. See on suur vastutus, kuid Gruusias elatud aeg on õpetanud mind mitte liialt muretsema. On asju, mille vastu inimene ei saa, kõik muu on korraldatav,” mainib Saak.
