VAATA GALERIID!

Coffee People on tuntud oma eriliselt kvaliteetsete kohvide poolest ja see, et nad meie väikesel turul jõudsalt kosuvad ja laienevad, on omaette töökuse märk. Firma on saanud alguse Annar Alase ja Heili Politanovi tahtmisest pakkuda inimestele kohvide tippmaitseid.

Kohv on börsikaup. Seda saab osta pakkumise hinnast sõltuvalt ja siis tuleb see kokku segada ja pakendada. Nii on tavakohv kokku segatud puhtalt araabikast või siis araabikast ja robustast ning segusse võib sattuda kohvi mis tahes kandist. Kohvisegule püütakse iga kord anda enam-vähem sama maitse. Kuid maailmas on palju väikeseid röstikodasid, kes valivad oma kohvid ise välja. Need kohvid börsile ei jõuagi ja nende maitse sõltub kasvatamistingimustest, maapinna omadustest, röstimisest jpm, mida ei taheta mitte ühtlustada, vaid hoopis igas etapis otsida kohvioast välja see parim.

Meid võtab vastu röstmeister Arnold Ilves, kes on just-just suure röstimismasina tööle pannud. “Röstikotta sattusin ma täiesti juhuslikult. Olin mõnda aega elu kõrvalt ja pealt vaadanud, kui sattusin siia kohvi pakkima,” räägib ta endast.

Nüüd ei oskaks seda iial aimata, sest Arnold tunneb kohvioa hinge vaat et paremini kui iseennast. Ta teab, et röstimise kvaliteet ei sõltu üksnes oast, vaid ka ilmast — rõhk ja õhuniiskus mõjutavad protsessi uskumatult palju. Iga partii vajab röstimisel jäägitut tähelepanu. Kohv röstitakse kas heledaks, crema’ks või tumedaks.

Vahepeal hüüatab Arnold iseenda jutu vahele: “Nüüd käis crack!” See tähendab hetke, mil enamik niiskusest on oast väljunud — just sel sekundil hakkab röstimine. Niiskust kaotab uba lausa 20%. Päevas röstib Arnold 10–15 satsi kohvi.

Röstimine toimub kuuma õhuga — see on kallim meetod. Suurtes kohvivabrikutes röstitakse kohviube otse gaasileegi kohal ja see on kiirem ja odavam lahendus — hiljem pritsitakse siis ubadele vett, et kaalukaotus tasa teha. Kõik see aga peegeldub hiljem kohvi maitses. Pärast röstimist saab kohv vähemalt kolm päeva rahuneda. Siis on see valmis.

Edasi liigume kohvisid maitsma ja aroomid on seejuures nii suured, et kõht saab neist lausa täis.
“Mida rohkem kohvisid maitsed, seda paremini hakkad asjast aimu saama,” julgustavad kohviinimesed Brittmarii Kroon-Kesa ja Pilleriin Paidla meid julgelt kõike proovima. Igasse degusteerimistassi on nad pannud täpselt võrdse koguse (11,5 grammi) kohvi, valanud peale vee ja seganud selle korraks läbi. Enne maitsmist kooritakse kohvitassilt maha liigne vaht ning luristamine võib alata. “Kõikide kohvide maitsekirjeldused ongi just nii sündinud. Saame kokku, vaidleme maitsete üle ja ajame ses asjas detailideni aroome ja keeletundmusi paika,” räägivad nad.

Luristame ja matsutame juba julgemalt. Igaüks leiab reast kohvi, mis just talle kõige enam meeldib. Kvaliteetses kohvis on täidlust ja happesust, mis maitseid kannaks. Igal kohvil on veel mõni nüanss, mille järgi üht või teist meelde jätta.

“See kohv lõhnab siis nagu rabarberimahl.”
“Ja see siin meenutab head tumedat šokolaadi. Jah, just šokolaadi, mitte kakaod.”
Kolmas on pähkli maitsega, neljanda happesus meenutab rohelist õuna või laimi. Ja nii me aina avastame, kuidas kohv maitseid muudab.

“Kohvis on aroomiühendeid kaks korda rohkem kui veinis ja kõige hinnalisemaid kohvisid juuaksegi nagu veini jalaga klaasist — et iga nüanssi maitses paremini tabada.”

Kohvide maailm on sedavõrd suur, et tunnikesest jääb väheks — nagu hea asjaga ikka. Kui oled korra proovinud, siis juba tead, mida edaspidi tahta.

Avastan veel koduski nende kohvide maitset edasi, sest oma tavapärase tikrikoogi juures tunnen ma äkitselt, et siia juurde sobiks rabarberit meenutav kohv kui valatult.