Loodusfotograafid toitumisest varjes: aastaid tagasi sai vorsti süüa koos kolme rebasega, mina kõhuli murus ja nemad ümber minu
Tean inimesi, kes kiire elutempo juures ise loodusesse väga tihti ei satu, aga olulise sideme säilitamiseks on hakanud sotsiaalmeedias loodusfotograafide tegemisi jälgima. Nii jõuavad kiires uudisvoos nendeni kaadrid järjekordsetest “ekspeditsioonidest”, mis annavad aimduse hoopis teistsugusest valgust, vaikust ja värve täis maailmast, mida vaadates võib mõnikord lausa füüsiliselt tunda külmakraade.
Fotosid saadavad tihti vaid napid allkirjad pildistatud linnu või looma kohta, kuid see, mis on jäänud fotole, on kordades kõnekam.
Ja ometigi jääb veel nii palju kaadrist välja. Vaatajal jääb nägemata, millistes oludes on fotod sündinud, kuidas pildistatavateni on vaikselt ja visalt jõutud.
Oma Maitse vestles Eesti loodusfotograafide Erik Mandre, Raul Harro, Ingmar Muusikuse, Marko Kuivoneni ja Kalmer Lehepuuga. Enamus nendest on tegelenud loodusfotograafiaga rohkem kui kümnendi, Ingmar Muusikusel on staaži juba ligemale 30 aastat ja Marko Kuivonenil täitub kohe 10 aastat.
Ingmar Muusikus: “Kuna talve peale ei saa kunagi väga kindel olla, siis kevadet tasub oodata. Kevad tuleb alati. Aeg märtsist juuni alguseni, kui elu hakkab uuesti käima, mil saabuvad ja laulavad linnud, õitsevad lilled, kui pannakse alus uuele elule ja näevad ilmavalgust mitmete metsloomade ning lindude uued põlvkonnad. Tedremängu olen juba 8-9 aastat kevaditi pildistamas käinud.”
Kalmer Lehepuu: “Pildistan loomi ja linde sõltuvalt aastaajast. Iga talv üritan näiteks pildistada talvituvat jäälindu ja vesipappi. Kevad on looduses kiire aeg, nii ka loodusfotograafil. Sügisel ja kevadel on lindudel ränne, ma üritan sellel silma peal hoida. Viimastel aastatel oleme abikaasaga sügisel luikede rännet vaatamas käinud. Paneme soojalt riidesse, võtame termosega kaasa tee ja läheme enne päikeseloojangut metsajärve äärde luikede ööbima tulemist ootama.”
Erik Mandre: “Kevaditi ajan ennast päris mitmel korral keset ööd üles, et minna tedremängu vaatlema ja pildistama. Suvel meeldib mulle vaiksetel metsaniitudel jälgida udu liikumist ja ehk õnnestub kohata ka mõnda looma. Kevad ja suvi kipuvad olema mu lemmikaastaajad. Talvel on oma võlu, aga see eeldab ka korralikku talve, mida meil viimasel ajal ei ole.”
Raul Harro: “Lemmikaastaaega mul otseselt pole. Kõik aastaajad on looduses viibides omamoodi ilusad ja paljupakkuvad, tuleb vaid osata seda kõige aktiivsemat looma- või linnugruppi jahtida. Kindlasti kuulub kevade juurde tedremäng, mida jälgida on põnev, aga kurnav. Suvi jääb rahulikuks. Loomadel on pojad sündinud, aga pisikesi, kel puuduvad veel emalt saadud tarkused, pole mõtet torkida. Õnneks on metskitsedel jooksuaeg suve kõige soojemal ajal, siis on nad metsas nähtavamad. Sügiseti võtan nädala “puhkust” ja sõidan sõbraga Lääne-Eestisse, et jäädvustada põtrade pulmi.”
Mehed toonitavad, et valvsust ei tohi kaotada. Metsloomaga kohtudes tuleb tunnetada piire ja jälgida looma kehakeelt ning sellest lähtuda. Loodus ei ole vaenulik keskkond, pigem on seda linnakeskkond. Paljud fotograafid on olnud loodusseaduste tunnistajaks, see on elu ja sellesse sekkumisest tuleks hoiduda.
Kui kaugel te olete reaalselt pildistatavast olnud?
Ingmar Muusikus: “Kõik sõltub nii pildistatavast kui ka võimalustest. Põdra ja karu puhul piisab 30-40 meetrist, lähemale pole mõtet minna, pöialpoisi puhul pole kaugemalt kui viis meetrit pilti mõtet teha. Arvestama peab ka liikide erinevat talumisvõimet, et enda tegevusega lindu-looma ei häiriks, mis on eriti oluline pesitsusajal. Tedremängu jälgides tuleb istuda liikumatult ja nähtamatult varjes, kui pea välja pistad, on mäng läbi.”
Kalmer Lehepuu: “Tuleb vaadata kui lähedale lubatakse. Kui linnule või loomale ei meeldi, läheb ta lihtsalt ära. Üritan seda äraminekut ennetada. Olen ehitanud varje, et lindu või looma lähemalt kaadrisse saada. Pildistatav harjub varjega ja nii saan ilma kedagi häirimata foto kätte.”
Erik Mandre: “Liikumisvabadus ei ole üldjuhul metsas piiratud, aga sellesse liiga kergekäeliselt suhtudes võib end loomale reeta ja rikkuda hetke, mille loodus sulle avas — inimene on kohmetu olend ja metsloom näeb-tunnetab meie lähedalolekut üldjuhul enne kui meie neid. Distants pildistava objektiga sõltub nii fotograafi soovidest (mida ta jahib, kas lähikaadrit mõnest loomast või pigem keskkonnakaadrit) kui ka võimalustest loomale konkreetses situatsioonis läheneda.”
Raul Harro: “On olnud olukordi, kus kits või põder on vaid mõni meeter minust eemal, ilma et nad sellest otseselt aru saavad. Muidugi on põnev hiilida lähemale. Samas paljud pildid omavad koos keskkonnaga rohkem tähendust kui portree loomast või linnust.”
Roohabekateni jõudmiseks tuleb aga tihtipeale läbida tihe ja takistustest pungil roomassiiv, pidevad raksatused aga ähvardavad omakorda linnud fotograafist eemale peletada. Õnneks on nad inimese suhtes üpris tolerantsed.”
Kas looduses olemist, ümbritseva jälgimist võib võrrelda meditatsiooniga, vaatad loodust, aga samal ajal vaatad ka endasse?
Ingmar Muusikus: “Eks seal jääb aega igasugusteks mõtisklusteks, vaatad nii enda sisse kui püüad maailma mõtestada. Kõige meditatiivsem seisund oleks, kui ühtegi mõtet peas ei oleks…”
Kalmer Lehepuu: “Jah, ikka! Enamasti olen ju metsas üksi ning käimist on seal päris palju. Siis olengi seal oma mõtetega.”
Erik Mandre: “Ma arvan, et loodusfotograafia pakub väga head võimalust enese sisse vaatamiseks, aga kui süviti sellega minna, sõltub juba fotograafi enesehäälestusest. Kindlasti pakub loodusfotograafia selles mõttes meditatiivseid elemente, et on aega, rahu ja võimalust nautida ümbritsevat ja soovi korral vaadata endasse. Looduses viibimine on hea võimalus mõelda elu erinevate tahkude peale.”
Raul Harro: “Vahel lähen metsa end linnakärast koguma. Võtan kaamera igaks juhuks kaasa, aga mingit eesmärki ei püstita. Tihti ongi vaja teha nn eeltöö loomast või linnust, kelle pildistamine jääb tulevikku. On vaja kaardistada teekond, mõni oks või lihtsalt vaadata liikumisharjumusi. Metsas ja looduses olemine tasakaalustab elurütmi, mille linn ära võtab.”
Marko Kuivonen: “Looduses viibimist ning ümbritseva jälgimist võib omamoodi meditatsiooniga võrrelda küll. Mõtiskleda värskes õhus omi mõtteid, mõistatada milline lind parasjagu metsatukas laulab ning nautida värsket metsaõhku ning muid erinevaid loodushelisid. Tihtipeale ongi loodus ainus koht, kuhu pealinna kära-ja melu eest põgeneda ning pilditegemine ongi hoopis tagaplaanil, fotokott on kaasas pigem igaks juhuks.”
Vahelduvad aastaajad, pildistatavad. Noorloomadest saavad täiskasvanud. Kas mõni loom või lind on juba nö vana tuttav?
Kalmer Lehepuu: “Kindlasti on loomi ja linde, keda olen erinevatel aastatel korduvalt pildistanud (mägrad, kakud). Pigem arvan, et loomad ja linnud vaatavad, et “näe, jälle see tüüp”.”
Raul Harro: “Üks hull metsis oli vana tuttav. Kuid nüüd aastaid pole teda enam kohanud. Mis temast sai, pole aimu.”
Marko Kuivonen: “Tean nii mõndagi fotograafi, kellel on sama loomaga õnnestunud kohtuda mitmel aastal, kuid endal selline kogemus puudub.”
Mis on teie kõige pikem fotosessioon olnud?
Ingmar Muusikus: “30 aastat tagasi istusin soojärve ääres enda kokku pandud okstest ja roost onnis, taguots mättal ja jalad vees ning ootasin 24 tundi järjest sookurepaari. Hiljem on olnud lühemaid ja pikemaid ootamisi, enamasti külmades tingimustes, aga just see algusaja katsumus on jäänud eredalt meelde.“
Kalmer Lehepuu: “Eestis olen läinud õhtul (enne päikese loojumist) metsa, ööbinud seal ja hommikul mõned tunnid peale päikese tõusmist lähen tagasi koju. Talvel käisime sõpradega Lapimaal. Olime seal viis päeva. Päeval pildistasime ja õhtul veetsime meeldivalt aega.”
Erik Mandre: “Eks ta jääb 16-20 tunni piiresse, päris ilma sõba silmale laskmata kaua vastu ei pea. Vahel on see suur väljakutse sundida end mitmeid ööpäevi järjest sellistesse ootamistesse, aga kui on motivatsioon ja hoog sees, siis läheb kõik ladusalt. See võib olla võimas elamus ja proovilepanek, aga ka väga kurnav.”
Raul Harro: “Varjes istumised on olnud ikka kõige pikemad. Kümneid tunde tuleb olla ühes pisikeses ruumis ja oodata. Pea iga metsaskäik on ajaliselt pikk. Lähed hommikul välja ja liigud terve päev ringi. Õhtuks oled teinud 20 000 sammu ja õnne korral veel mõne hea fotogi.“
Marko Kuivonen: “Minu pikim fotosessioon on olnud 15 tundi karu varjes. See jääb umbes 6 aasta taha, kui õnnestus Erik Mandre juhtimisel koos ühe toreda seltskonnaga Soomes karuvarjet külastada. Õhtul kella viieks varjesse ja hommikul kaheksa paiku välja ning sedasi neli päeva järjest. See oli päris põnev, kuid samas ka kurnav kogemus.”
Ingmar Muusikus: “Lindude puhul ei pea lõhnadega arvestama, kuna haistmine on neil vilets, tähtsaim on nägemise kaudu saadav info. Imetajate haistmine on sedavõrd hea, et inimene ei kujuta isegi ette, kui palju nad infot nina kaudu saavad. Pigem on oluline soodsa tuulesuuna kasutamine, mis ei viiks inimese lõhna pildistatava loomani. Kui metsas viibimise aeg on lühem, saab ka ilma toiduta, piisab mõnest kommist või šokolaadist, natuke pikemal, poolepäevasel käigul, on kaasas termos kohvi või teega ja võileivad. Sooja toitu on lihtne teha spetsiaalsetest energiarohketest toidupakkidest (nn NATO pakid või matkatoidud), millele valad kuuma vee peale ja 10 minuti pärast on aurav pasta või puder valmis. Lõkkega ööbimisel on muidugi mõnus pajas midagi vaaritada, mis kuulub matkarõõmude hulka. Tekkinud prügi jõuan ma loomulikult endaga koju kaasa võtta.”
Kalmer Lehepuu: “Tavaliselt on mul taskus šokolaad. Pikematel retkedel banaan, pähklid jne. Pigem on kaasas midagi näksimiseks. Enamasti jooksevad metsaelanikud lõhna peale ära, sellega peab arvestama, loomadel on ju väga hea haistmismeel.”
Erik Mandre: “Kõik sõltub, mida pildistama minna. Ma ei ole just kõige suurem toiduvaruja, sageli ei võta ma miskit kaasa, sest olenevalt aastaajast pakub ka mets üht-teist. Samas kui on plaan 13-16 tundi varjes oodata, võtan kaasa mõne joogi ja suupiste, olgu selleks siis šokolaadibatoon, võileib vms. Ma ei näe põhjust, miks soe toit peaks olema välistatud, eriti pikaajaliselt varjes olles. Mõni aasta tagasi tegin endale varjes sooja kartuliputru (harv juhus, aga vahel juhtub), lõhn levis ja päädis sellega, et karu käis käppadega mu varje katusel nii, et see tervenisti värises. Seega lõhn võib ka fotograafi kasuks töötada, elamusi pakkuda. Aga üldjuhul on mul kaasas heal juhul veidi vett.”
Raul Harro: “Võtan joomiseks kaasa vett. Söök minu puhul nii oluline polegi. Suvel on mets marju täis, aga eks mõni šokolaad on ikka abiks. Annab energiat ja hea kerge tarida. Muidugi on tuldud lõhnade peale uudistama. Aastaid tagasi sai vorsti süüa koos kolme rebasega. Mina kõhuli murus ja nemad minu ümber.“
Marko Kuivonen: “Kui minna tedrevarjesse, kindlasti jook (vesi, tee) koos hõlpsasti avatavate maiustustega, mis oleks juba eelnevalt avatud, et vältida liigset krabinat. Tavaliselt on looduses viibides alati kaasas pudel mineraalvett. Tekkiva prügi võtan alati endaga kaasa.”
