Lugu sellest, kuidas vennad Smirnovid viinast maailmanapsu tegid

EV101 peolauad serveeritakse head ja paremat täis juba mõne nädala pärast. Olgugi, et surve karskematele elustiilidele on praegu tõusev trend on meie piirkonnas kombeks alati olnud tähtpäevadel - kultuurisel kombel - mõni tops “haljast” lipsu taha läigatada. Viin peab aga olema kõrgemast sordist, jahutatud ning tulema jalaga pokaalis. Aga, et teaks mida välja valada, lähemalt viinast endast.

Võimatu on tagantjärele öelda, kes ja kus täpselt esimesena viina valmistas. Esmaavastaja aule pretendeerivad nii Venemaa kui Poola, ent pole sugugi välistatud, et viinapõletamise oskus liikus hoopis Euroopa lõunaosast Saksamaa kaudu mööda hansateid ida ning põhja poole. Igal juhul osutus see nii tulusaks tegevuseks, et varsti tossas väike viinaköök pea igas Poola, Preisi- ja Baltimaa mõisas. Liigset aega ega raha talumatsidele aetava viina peale ei raisatud. Seda müüdi mõisale kuuluvates kõrtsides, mõisasaksad ise jõid samal ajal peenemaid jooke.

Pärisorjadest vennad Smirnovid

1818. aastat peetakse valge viina ja maailmakuulsa kaubamärgi sünniaastaks, just siis panid pärisorjadest vennad Aleksejevitšid Moskvas püsti oma alkoholiäri. Mõne aja pärast ostsid nad end viina pealt teenitud rahaga vabaks ning võtsid perekonnanime Smirnov. Pool sajandit hiljem rajas Pjotr Smirnov oma sõltumatu äri ning hakkas viina filtreerima läbi puusöe. Tulemus oli hämmastav ja võrreldes teiste tollaste viinadega selge nagu vesi.

Umbes samal ajal, seega tükk aega hiljem kui jook ise, ilmus venelaste igapäevasesse keelepruuki ka selle praegune nimetus vodka. 1886. aastal ülendati Smirnovi vodka tsaari ametlikuks õukonnaviinaks. Muu maailma valitsev seltskond eelistas endiselt brändit, viskit või rummi juua.

Oktoobrirevolutsioon lõpetas Smirnovide tegevuse Venemaal – tehas natsionaliseeriti ning kõik tootmisprotsessi saladused emigreerusid koos pereliikmetega välismaale. Retseptid ja õigus nimekasutusele tegid esmalt väikese vahepeatuse Euroopas, kus Smirnov muutus prantsusepäraseks Smirnoffiks ning rändasid edasi Ameerikasse.

Õiguse toota ja müüa Smirnoffi viina Ameerikas omandas 1933. a keegi ärimees Kunett. Paraku joodi kuiva seaduse kammitsaist vabanenud jänkimaal esialgu parema meelega siiski viskit ja muid jooke. Vene viina edasist käekäiku sel kõigi võimaluste maal kirjeldavad allpool asjaosalised ise.

Kuidas viina valmistatakse?

Teoreetiliselt saaks viina kääritada mistahes orgaanilisest lähteainest, kuid harilikult on selleks siiski teravili (nisu, rukis, oder, mais, riis), vahel ka kartul, suhkrupeet vms. Toorainest valmistatakse kõigepealt meski, mis kääritatakse ja seejärel destilleeritakse.

Meskile lisatav pärm käivitab käärimise, mis lakkab niipea, kui alkoholi kogus tõuseb üle teatud piiri või saab suhkur otsa või on temperatuur käärimiseks liiga madal. Puhta etanooli saamiseks tuleb käärinud segu destilleerida ning rektifitseerida, st aurustamise teel lahutada ja puhastada. Protsessi aluseks on vedelike keemistemperatuuride erinevus. Maksimaalselt puhta 96% etanooli saamiseks tuleb piiritust korduvalt destilleerida. Madalamate alkoholide ja nn puskariõlide kõrvaldamiseks destillaadist kasutatakse tänapäeval erinevaid filtreerimismeetodeid, mis võimaldavad piirituse nii neutraalseks muuta, et keemilise analüüsita on selle lähteainet või päritolu võimatu määrata.

Puhastatud piiritus segatakse järk-järgult lisatava veega sobivasse joomiskangusesse. Harilikult ulatub see 40%, kuid müüakse ka kangemat viina. Lisatava vee kvaliteeti peetakse piirituse lähteainest ja päritolust olulisemaks. Mõnel pool kasutatakse selleks ökoloogiliselt puhast kõrgliustike vett, Smirnoffile aga lisatakse tavalist demineraliseeritud vett. Veega segatud toidupiiritus filtreeritakse kõrgel temperatuuril läbi metalltankides oleva puusöe, teemanditolmu vm materjali, mis absorbeerib kõik ebasoovitavad kõrvalmaitsed ja lõhnad.

Õiged viisid, kuidas viina juua!

Nagu eesti keeles kenasti öeldakse, tuleb viina visata, juua võib õlut. Meil võetaksegi viina sageli puhtalt. Niisugusel juhul serveeritakse seda madalal temperatuuril (+3…+6 °C), jahutatud ja härmakihiga kaetud klaasidesse valatult. Sügavkülmutamine pole soovitav, selle toimel võivad taanduda antud viinale iseloomulikud maitse- ja lõhnaomadused.

Viin on ka paljude segujookide asendamatu baaskomponent. Maailmaklassikasse kuuluvad sellised kokteilid nagu:

Vodka Martini,mille muutis surematuks agent 007, Tema Majesteedi parim spioon James Bond, kes tellis seda raputatult, mitte segatult

Godmother,mis koosneb viinast ja Amarettost ning jääst

Bloody Mary – pipraga maitsestatud tomatimahla ja viina segu, mis oli Marilyn Monroe lemmikjook

Maailma parimad sakuskad tulevad ikka Venemaalt mis sai nime selle järgi, et lusika puudusel segati see läbi käeulatuses olnud kruvikeerajaga, on lihtne apelsinimahlaga pikendatud viin.

Maailma parimad sakuskad tulevad ikka Venemaalt

Venemaal on viin rahvuslik traditsioon ning uhkus. Viina juuakse palju ja tihti, kuid alati kaasneb sellele „peale hammustamise“ riitus, kus viin läkitatakse makku mõne maitseka ja aromaatse kaaslasega. Sakuska tähendabki tõlkes „midagi, mida hammustada“ ning alkoholiga koos mahendavad need Venemaalt päris snäkid viina mõju maitseretseptoritel.

Põhimõtteliselt sobib sakuskaks iga toit, mis viinast tahkem, kuid siiski on kujunenud välja mingi kindel eelroogade portfoolio, mida peetakse klassikalisteks „pealehammustamisteks“. Sakuska sarnaneb vägagi Hispaaniast tuntud tapas’ega, mis on samuti galerii erinevaid toite, millega veinijoomist vaheldusrikkamaks muuta. Millised on aga parimad sakuskad heale viinale seltsi pakkuma?

1. Marineeritud ja soolatud juurviljad.Põhilisemaks sakuskaks on venemaal marineeritud või soolatud juurviljad, eriti marineeritud kurgid, tomatid, kapsad ning Antonohvka õunad.

2. Kalamari ja kaaviar. Kalamari tuuakse viinavõtmisel lauale ikkagi olulistel sündmustel ja tähtpäevadel.

3. Soolapekk või –sink.Põrsa alakõhupekk, millest mitu kihti liha läbi kasvanud, on soolatuna üks meeldivamaid sakuskasid viina kõrvale.

4. Kartulisalat ehk Olivier’i salat. Venemaal leiab kartulisalati tihti ka viinalaua osana. Kartul, vorst, hapukurk ja muna kaetakse majoneesiga ning segatakse vahetult enne söömist.

5. Pelmeenid. Parimad viinaampsu pelmeenid tehakse kas liha, seente või kartuliga.

6.Borš. Seda suppi peetakse viinajoomise üheks olulisimaks toiduks, borši süüakse esimese käiguna viinavõtu alguses koos pitsi viinaga. Valmistab kõhu tulevaseks ette.

Karl Ernst von Baer kaks sajandit tagasi: nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina

Eestlased on „vaesed ja paljude asjade kasutamises nõmedad“, kirjutas ligi kaks sajandit tagasi üks silmapaistvamaid Eestist võrsunud teadlasi Karl Ernst von Baer. Tema hiljuti kordustrükis ilmunud doktoriväitekiri „Eestlaste endeemilistest haigustest“ ei räägi üksnes haigustest, vaid ka eestlaste iseloomust ja eluolust, muu hulgas ka joomisharjumustest.

Kõikidest eestlaste jookidest on vesi, nagu talurahva juures kunagi, kõige sagedamini tarvitusel ja ka looduslikult kõige sobivam. Peale selle tarvitavad nad veel teatud erilist hapukat jooki (eesti keeles kali ehk taar), mida nad veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad.

Õllejoomine on haruldane. Suvisel ajal on neil töö juures alati piimaga täidetud nõu kaasas; piim on hapendatud, kooritud ja vadakuga segatud. — Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina. Paljud arvavad, et joomapahe on tekkinud eestlaste kõlvatusest ja et selle vastu võitlemiseks piisab kõige hirmsamate sõnadega pragamisest; arsti kohuseks aga on asja põhjalikumalt uurida ja selle nähtuse põhjusi kehaehitusest ja teistest asjaoludest otsida, lähtudes suure Hippokratese arvamusest, kes oma raamatus «Õhust, veest ja maakohtadest», mida algaja käsi ööd kui päevad sirvima peaks, ütleb, et inimeste kombed jäljendavad maakoha loodust. Muuseas pean ma sellist uurimist siin seda tarvilikumaks, et see näib kaasa aitavat eestlaste seisundi tundmaõppimiseks tervise ja haiguse puhul.

Igaüks, kes on viibinud teatud aja niiskes ja külmas õhus, millel on suur jõud kehas tekkinud elektrit ja soojust kõrvale juhtida, hakkab tundma märgatavat jõu vähenemist, kui ta ei ole just nii-öelda väga kuiva konstitutsiooniga; miski ei taasta aga organismi normaalset seisundit ja selle heaolutunnet nii nagu alkohoolse erguti tarvitamine – see suurendab närvisüsteemi ja hinge jõudu nagu uue elu säde. Mida flegmaatilisema konstitutsiooniga on keha, seda taastamisvõimelisem on see jook. Mis siis imestada, kui inimesed, keda varem nimetatud ihu- ja hingetegevust maha suruv jõud nõnda ründab nagu meie talupoegi eriti kevadisel ja sügisesel ajal, seda jooki ihaldavad, mis neile nii suurt kasu toob.

Kui arvesse võtta ka seda, et pikkadel teekondadel meie talve suures karmuses ei saakski end teisiti külma eest kaitsta, kui püüdes sisemist soojust niisuguste ergutitega suurendada, siis annab see minu tähelepanekute järgi uue põhjenduse, miks eestlased seda jooki tarvitama on harjunud. Ka see rahvas püüdleb rõõmsa meele poole, et hetkekski unustada oma rõhuvad elutingimused, kuigi toores vaim saab osa üksnes metsikust ja möllavast rõõmust ja jääb võõraks rahulikule lõbususele. Seetõttu ei harrastanud ka Tacituse-aegsed metsikud germaanlased peale sõja ja jahi ühtki muud lõbu kui vaid seda, mida nad said purjusolekust.

Allikas:Karl Ernst von Baer „Eestlaste endeemilistest haigustest“, Hea Lugu 2018