Ühel 1939.a. hallil novembripäeval jooksis Karala küla kohal kaldast u 100 m eemal oleva Rooparahu madalikule kolmemastiline mootorpurjekas Norden. Laeva omanik oli Kuressaare merekooli direktor Julius Teär. Purjekas oli parasjagu tühjalt teel Taanist talvekorterisse Jaagarahu sadamasse. Päeval kella nelja paiku pandi rannast tähele laeva hädasignaale. Et laev oli kaldale üsna lähedal olevat sealt kostnud meeskonna appihüüd. Viimases hädas palutud „kui te meid kõiki päästa ei saa, siis päästke ometi meie naiskokk!“

Ranna päästemeeskonna kapten Mihkel Raun seadis päästepaadi valmis ja merehädalistele rutati appi. Lähemale jõudes nähti, et laev oli täiesti külili ja vett täis, kuigi pumbad töötasid kogu aeg. „Suure wõitlusega päästepaat jõudis hädalisteni ja wõttis peale laewa meeskonna nõudel esmajoones laewa naiskoka ning peale selle veel kolm meeskonnaliiget“, kirjutas Uudisleht.

Ülejäänud meeskond lahkus Nordeni päästepaadil. Külmetada ja vintsutada saanud mehed pandi küla peale korterisse, nende asjad aga päästekuuri. Laevakapten Mihkel Mälk tõi õnnetuse põhjuseks tiheda udu. Et kuidagimoodi orienteeruda, juhtis kapten laeva rannale lähemale, kuid õnnetuseks liiga lähedale. Laevaomanik oli sel ajal ise Tallinnas. Saanud õnnetusest teada, ruttas ta nii kiiresti kui sai kohale. Rooparahu suured murdlained purustasid pea täielikult purjeka teise külje teravatel madalikukividel. Oli selge, et laeva päästmiseks ei ole mingit lootust. Meeskonna varandus päästeti meeste endi poolt. Julius Teär toimetas laevalt ära mõned kompassid, baromeetri, kella ja veel mõned väiksemad esemed. Päästa ei õnnestunud kallihinnalist mootorit.

Mootorpurjekas e barkantiin Norden oli ehitatud tammepuust ja ostetud Taanist. Laev oli kindlustamata. Samal päeval juhtus veel teinegi laevaõnnetus. Hiiumaa rannas Kalana küla all jooksis madalikule Rootsi mootorlaev Irmgard.