Kakaoistandus Malaisias Kuala Lumpuri lähistel Foto: SAMSUL SAID, Reuters/Scanpix
Kakao (Theobroma cacao), jumalate ja kuningate toit, afrodisiaakum, supertoit. Kakao on aegade algusest olnud üks glamuursemaid toiduaineid ning oma veetlust pole ta siiani kaotanud.

Kakao teekond meie toidulauale on üsna pikk olnud. Metsikult kasvas see kõigepealt ilmselt kuskil Lõuna-Ameerikas, arvatavasti Amazonase ja Orinoco jõgede vahelises piirkonnas. Arvatakse, et esialgu hakati toiduks kasutama kakaovilja viljaliha, mida söödi värskelt, kuivatati või kääritati alkohoolseks joogiks. Üsna varakult jõudis kakao ka Kesk- ja Põhja-Ameerikasse, kus hakati kasutama ka vilja seemneid – kakaoube, vahendab Mexgourmet.com.

Vanimad tõendid kakaoubadest joogi valmistamise kohta on leitud Mehhiko aladelt ja need on dateeritud 1900 e.Kr. Järgmised kakao kasutamise leiud on olmeekide kultuurist. Olmeegid lõid Mehhiko alade esimese suurema tsivilisatsiooni, mis on tänapäeval ehk tuntuim oma mitmemeetriste kivist peakujude poolest. Nad elasid tänapäeva Veracruzi ja Tabasco osariikides, troopilise kliima ja ohtra džungliga aladel, mis on ühtlasi kakaole ideaalne kasvukoht – kakaopuu vajab aastaringset sooja ja ühtlast temperatuuri ning varju (alustaimestikus).

Olmeekidele järgnesid maiad. Maia ülikud jõid väga palju kakaod, nii kuumalt kui külmalt, maitsestatuna mee, tšilli või achiotega (värvibiksa seemnetest valmistatud maitseaine). Maiade mütoloogiast on teada, et nad pidasid kakaod üheks jumalate antud toiduaineks ning üks nende jumalatest, Ek Chuah, oli sõja, kaupmeeste ja KAKAO jumal – esmapilgul ehk üllatav kombinatsioon, kuid asja selgitab ehk see, et maiad kasutasid kakaoube kauplemisel rahana (ühtlasi selgitab see seda, miks kakao oli ainult jõukate jook …). Sõna ‘kakao’ on pärit just maiadelt – nende sõna kakao kohta oli ka’ka’u või kakaw.

Maiade kakaotraditsioone jätkasid asteegid. Kui asteekide pealinna Tenochtitlani (tänapäevase Mexico City kohal) kaupmehe kaubareis õnnestus, tuli ta tagasi spetsiaalsel kuupäeval, saabudes öösel kaltsudesse riietatuna (et oma edule mitte soovimatut tähelepanu tõmmata). Koju jõudes asus ta kohe ette valmistama pidusööki jumal Yacatecuhtli auks. Põhiroaks oli spetsiaalne roog maisist ja linnulihast, juua pakuti vaniljega maitsestatud kakaojooki. Lahkuvatele külalistele anti kingiks kaasa väikesed kausid kakaoubadega ja spetsiaalsed pulgad joogi segamiseks.

Asteekidega seostatakse sõna šokolaad, nimelt kasutasid nad kakaojoogi kohta sõna chocolatl. Selle õige tõlgenduse ja tähenduse üle vaieldakse ikka veel, kuid kaks võimalikku selgitust on xococ (hapu, mõru) + atl (vesi) või siis cacahuatl = cacao + atl.

Cortési kroonik Bernal Diaz del Castillo jutustab oma kroonikas, kuidas vastuvõtul asteekide valitseja Moctezuma juures pakuti kuldtassidest vahust kakaojooki. Veel on kirjutatud, et Moctezuma lõpetaski söögikorra alati kakao ja puuviljadega ning et sellest olnud abi naiste külastamisel (ja eks valitsejal oli neid ikka rohkem kui üks).

Samuti kirjutavad konkista-aegsed kroonikud, et pealinna turgudel käibis rahana kakaouba, mida arvestati kahekümnendsüsteemis. 20×20 ehk 400 kakaouba oli ükszontli, 20 zontlit ehk 8000 kakaouba oli üks xiquipilli. Üks jänes maksis 10 kakaouba, ühe orja sai aga soetada 100 kakaooa eest. Kuna kakao kui raha süsteem oli juba hästi sisse töötatud, jäi see kehtima ka pärast hispaanlaste sissetungi. Hispaania reaali ja kakaoubade kurss fikseeriti (1555. aastal võrdus üks reaal 140 kakaooaga) ja poepidajad olid kohustatud seda rahana aktsepteerima.

Euroopasse tõi kakaoube esimesena Kolumbus, kuid ta ei pidanud seda eriti oluliseks. Tuntuks sai kakao siis, kui Cortés saatis Hispaania kuningale Karl V-le kakaoube koos asteekide joogiretseptiga. Hispaanlased muutsid retsepti, hakates jooki magustama ja kuumutama, ja peagi sai sellest Euroopa õukondades moejook.

Meile tuntud tahvlišokolaad on puhas Euroopa leiutis, kõik Mehhiko tsivilisatsioonid tarvitasid kakaod joogina. Vanadelt piltidelt on näha, et vahule ajamiseks valati kakaod kõrgelt ühest kausist teise. Samuti on olemas spetsiaalne puust kakaovahustamise vispel (molinillo).

Siiamaani valmistatakse Mehhikos mitmel pool kakaod nii, et kakaooad hõõrutaksemetatel käsitsi peeneks (vahel koos mandlite, kaneeli, suhkru või vaniljega) ja vormitakse saadud massist kettad või pallid, mis kuivatatakse ja mida kasutatakse hiljem kakaojoogi keetmiseks. Mehhiklastel on lausa ütlemine – como agua para chocolate – (eesti keelde tõlgituna “nagu šokolaadi keeduvesi”), mis on kuulsaks saanud samanimelise raamatu ja filmi pealkirjana. Esimest korda seda raamatut lugedes jäi mulle segaseks, miks just šokolaadi keeduvesi, aga nüüd tean: sellega mõeldakse seda, kui keegi on kas väga vihane või kirelõõmas – ütleme ju eesti keeleski kees vihast, veri keeb. Tuleb see sellest, et traditsioonilist šokolaadi valmistatakse endiselt vee baasil ja selleks lastakse vesi kõigepealt korralikult keema.

Toon siin mõne näite Mehhiko kakaojookide mitmekesisusest:

  • Tejate (Oaxaca) – nikstamaliseeritud maisi jahvatatakse koos kakaoubade, puuQuararibea funebris õitega (rosita de cacao, nn kakaoõied) ja röstitud mamey-seemnetega, segatakse vähehaaval veega, jäetakse veidiks seisma. Soovi korral magustatakse.
  • Pozol (Tabasco, Chiapas) – kakao ja nikstamaliseeritud maisitainas segatakse veega, kurnatakse. Ei magustata.
  • Atolechampurrado – atole, millele lisatakse keetmise ajal jahvatatud kakao pätsikesi
  • Chocolateatole (Oaxaca) – maisi ja kakao atole, mis aetakse vahule
  • Tanchuera (Yucatan) – vesi, maisiterad, aniis ja šokolaad
  • Tascalate (Chiapas) – kakao, vesi, maitseained ja jahvatatud tortiljad