Foto: Shutterstock
Vanemate ja vanavanemate hool saadab meid läbi elu ja mõned lauakommetega seotud õpetused jäävad alatiseks meelde. Head lauakombed näitavad meie lastetuba ja võivad päästa suureks saades nii mõnestki piinlikust olukorrast!

Peolauda kattes meenuvad mulle tihti vanavanemad. Pean nende nõuandeid kalliks ja oma külalisi võõrustades on mul suurepärane eeskuju võtta!

Aitasin mammal ja papal köögist väiksemaid vaagnaid lauale viia. Seda kattis alati lina ja parim serviis. Mäletan, et pidulikel puhkudel tehti morsiklaasi servadele suhkrust härmatis. Vanaisal oli kombeks võile kahvliga kaunistuseks muster teha. Üks minu vanaemadest oli kokk ja tegi salatitele ehteks kurgist ning porgandist lilli. Profikätt oli kohe näha ja tunda.

Küsisin tänastelt mammadelt ja papadelt, milliseid lauakombeid on nad oma vanematelt ja vanavanematelt õppinud?

Leo, 84

"Enne söögipalve lugemist lauda istuda ei tohtinud. Seisime laua ääres ja lugesime palve. Vanaema lahkumisega hakkas see komme kaduma. Igal päeval oli kindel toit. Neljapäev oli supipäev, reede oli pudrupäev. Nädalavahetusel oli parem söök, siis pakuti ühepajatoitu."

Leho, 65

"Meie peres söögipalvet ei loetud, küll loeti seda vanaema-vanaisa juures maal. Õpetati kuidas lusikat, nuga ja kahvlit käes hoida, et laua ääres ei räägita ja toiduga ei mängita ning sööma saab siis hakata kui kõik on lauas."

Eero, 50

"Aitasin vanaemal lauda katta ja sain väikese poisina teada, kuidas panna lauale nuga, et see ei ole ainult lõikamiseks, vaid ka toidu kahvli peale aitamiseks. Noa ja kahvliga õppisin üsna varakult sööma, mul oli isegi oma väike kahvel ja nuga. Kahvel oli Eesti-aegne toode, noa tegi vanaisa suuremast noast ümber ja need moodustasid komplekti. Koolis sõime ainult lusikaga nagu Vene sõjaväes. Mind võeti perekondlikele koosviibimistele kaasa ja nii sai näiteks selgeks, et kui lauas midagi ulatatakse, siis pöial ei tohi olla kausi sees, vaid toetub kausi või vaagna servale. "

"Tavalauas õpetati, et käega suud ei pühita, meil olid selleks riidest taskurätikud, mida pesti ja triigiti. Salvrätte kasutasime pidulauas. Mõnda ühetaolist toitu, näiteks kartulisalatit mitme kausiga lauda viies, sai selgeks, et kausse ei panda laual olevale esimesele vabale kohale, vaid neid tuleb hajutada. Kohe lauda ei istutud ja kui mõni külaline saabus hiljem, siis ta tervitas ja soovis lauas olijatele head isu ning need, kes pidid varem lahkuma, tegid seda samuti."

Maimu, 65

"Mulle ei meenu midagi õpetusest laua taga, oli vaid vanemate eeskuju, mida jälgisin, teisiti tol ajal veel ei olnud. Rohkem tunnetasin vanemate suhtumist toitu, selle valmistamist ja kasvatamist."

"Olin pere ainuke laps ja seetõttu keerles kogu tegevus minu ümber. Sõime suure neljakandilise laua taga, lina ma ei mäleta, aga ema lauda pühkimas mäletan. Meeles on tema õpetussõnad mulle kui tüdrukule – "Lauda ei tohi käega pühkida, sest muidu jääb mees kiilakaks!" Suur austus toidu ja eriti leiva vastu on mul kindlasti vanematelt. Leivapätsi ei tohi selili asetada ja poolik päts peab olema näoga laua poole."

"Süüa tuli aeglaselt ja mõnuga, laps tõstis endale ise ette nii palju, kui tahtis. Aga see tuli siis ka ära süüa. Valmistatud toitu tuli austada, samuti valmistajat. Tol ajal ei mäleta nuga-kahvlit. See tuli hiljem, kui elasime koos emaga linnas, siis sõime väga kommete järgi."

Hea lugeja, anna meile teada, milliseid lauakombeid oled oma vanematelt ja vanavanematelt õppinud!