Eestlanna Eve Sporrong töötab Karolinska haigla intensiivravi oskonnas õena. Foto: erakogu
Oma Maitse uuris Rootsis elavalt eestlannalt Eve Sporrong´ilt (40), kes ametis Karolinska haigla intensiivravi oskonnas õena, milline näeb välja tema 13 tundi kestev tööpäev ja kuidas ta vahetuse jooksul sööb ning ennast motiveerituna hoiab.

Tean Pärnust pärit Evet juba kooliajast saadik ja üsna varakult oli tema sooviks end meditsiinivaldkonnaga siduda. Peale keskkooli lõpetamist õppis ta Stockholmi meditsiinikoolis õendust ja hetkel on Eve ametis Rootsi Karolinska ülikoolihaigla intensiivravi osakonnas õena. Ka praeguses olukorras, kus töötamine on psühholoogiliselt raske ja füüsiliselt kurnav, ei ole ta oma elukutsevalikut kordagi kahetsenud. Intensiivravi õeks spetsialiseerununa on kiirete otsuste langetamine tema jaoks töö üheks inspireerivamaks osaks.

Milline näeb välja Sinu tööpäev ja kuidas Sa toitud?

"Töötan öises vahetuses, mis kestab 19:00-8:00 ja seepärast ma tavaliselt ei söö nö korralikku toitu. Kui varem võtsin töö juurde kaasa energiabatoonikesi ja värskeid puuvilju, siis muutunud olukorras söön sooja toitu, sest 13-tunniste tööpäevade puhul on see vastupidamiseks oluline. Haigla on saanud tavainimestelt ja restoranidelt toiduannetusi ning energiajooke, mis on spetsiaalsetes külmikutes hoiul."

Kas Sa kirjeldaksid, millise protsessi pead läbima, et puhketuppa sööma minna?

"Tööspetsiifikast tingituna olen kaetud kaitseriietusega ja maskidega ning puhkepausile minekuks on vaja läbida tubadesüsteem. Kõigepealt desinfitseerin esimeses tunnelis käed, võtan ära kaitseülikonna. Seejärel desinfitseerin jälle käsi, võtan visiiri ära, desinfitseerin käed, võtan mütsi ära, õigupoolest tuleb see katki tõmmata ja seejärel desinfitseerin jälle käsi, peale mida saan teise tuppa minna ja maski ära võtta. Desinfitseerin käed, avan küünarnukiga ukse ja sisenen puhketuppa," kirjeldas Eve protsessi.

"Esimesest toast puhketuppa jõudmine võtab aega paar minutit ja kogu aeg peab mõtlema, et ei nakataks ennast. Mida rohkem desinfitseerimisainet, seda parem. Mul ei ole kunagi probleeme olnud kätega, aga nüüd tuleb nendelt nahk maha. Samas on desinfitseeriva vedeliku kasutamine oluline, sest siis ei nakatu."

Kuidas pingeolukorras töötamisega hakkama saada?

"Püüame kolleegidega üksteist toetada, räägime palju. Üks minu kolleeg nakatus, sest oleme väga lähedalt patsientidega seotud. Intensiivis on patsiendid intubeeritud ja kuna tegemist on piisknakkusega ning nad näiteks köhivad, siis viirusosakesed paiskuvad õhku, aga me töötame seal juures. Peab kogu aeg meeles pidama, et midagi ei tohi katsuda. Haigla pakub psühholoogilist tugiteenust ja meil on võimalik spetsialistidega oma muredest rääkida."

"Alati on see võimalus, et tööd tehes ikkagi nakatutakse. Hiljuti suri minu 40-aastane kolleeg, kes nakatus tööl. Tal ei olnud ühtegi kaasnevat haigust, kusjuures kõigil neid ei olegi. Olen oma töös näinud seda haigust raskelt põdemas 21-aastast noormeest ja 29-aastast rasedat naist, kes viibib hetkel hingamisaparaadi all. See on müüt, et sellesse haigusesse nakatuvad vanad ja haiged. Noorte inimeste haigestumine oli minu jaoks rabav hetk."

"Intensiivravi osakonnas töötades tuleb õppida oma tundeid tagasi hoidma, sest muidu ei suudaks seal olla. See ei tähenda, et peaksime käituma robotitena. Hiljuti tundsin, kuidas emotsioonid minust üle tulvasid ja puhkesin nutma ning tundsin, kuidas pinge vabanes. Seda oli vaja, et suudaksin 2 nädalat veel töötada. Mul on õnneks võimalik rääkida. See on hästi oluline, muidu võib langeda depressiooni."

Eve Sporrongi tööriietus enne viiruspuhangut.
Foto: erakogu
Kas näed oma töös, et olukord hakkab paremuse poole muutuma?

"Hetkel ei ole veel seda tunnet, vähemalt mitte intensiivravi osakonnas. Siin on päris kaua patsiendid sees, üks patsient oli näiteks 29 päeva. Patsientide hingamine on raskendatud ja trombide vältimiseks saavad nad verevedeldajat, mis omakorda tekitab verejooksu ohu. Patsiendid võivad ootamatult verd jooksma hakata."

"Mul oli planeeritud maikuus puhkus, aga see jääb ära. Tahtsin oma sünnipäeva tulla Eestisse tähistama, aga hetkel ei ole kindel, mis suvepuhkuse osas saab. Inimesed on nii kurnatud."

"Kui alustasin tööd kooroonahaigete intensiivravi osakonnas, siis olin 13-tunniste vahetustega tööl, alates kella seitsmest õhtul kuni kella kaheksani hommikul ja nii 4 ööd järjest, seejärel oli 2 ööd vaba. Hetkel olen 3 ööd tööl ja 1 päev vaba. See on väga raske ja pikalt nii ei jõua. Tunnen, et peale 4 nädalat pean pausi võtma, et edasi töötada. Me ei tea, mis järgmine päev toob. Elame päev korraga. Toitumisrütm on sassi läinud. Töötades ma ei ole näljane ja kui koju jõuan, siis magan kella neljani, aga siis ma ei taha süüa. Kella kuuest asun haigla poole teele, et tund aega hiljem vahetus üle võtta."

"Kui mul on puhkepäev, siis sööme abikaasaga korralikult. Toetame kohalikku restoranitööstust ja kasutame lähedal asuvatest söögikohtadest toidu kojutellimise võimalust. Mitte midagi ei ole nii nagu oli enne viiruspuhangut, püüame võtta üks päev korraga."

Evele ja tema abikaasale meeldib olulisi sündmusi hea toiduga tähistada ja selle juurde kuulub erilistel puhkudel ka klaas šampanjat. Eve loodab, et olukord siiski paraneb ja ta saab suvel Eestisse tulla, et pere ja heade sõpradega kohtuda ja sünnipäeva pidada.