Kui sirvida vanu kokaraamatuid, jääb kohe silma, et seal ei kulutatud sõnu. Toitude valmistamise kirjeldused olid lühikesed ja ilmselgelt eeldati, et see, kes süüa teeb, ei vaja muud, kui mõningaid näpunäiteid ja enam-vähem toiduainete koguseid, et asjast aru saada. Ometi mäletame me ka seda, et nõukaaja retseptiraamatud olid kohati nii üldsõnalised ja sageli ei õnnestunud roogade valmistamine ilma eelteadmisteta sugugi nii sujuvalt. Sel ajal muutus ka naise positsioon - tal polnud enam aega üksnes kodundusega tegeleda ning vajadus täpsemate õpetuste järele muutus tähtsamaks.Tänane retseptide ülestähendamise stiil on hoopis midagi muud. Viimnegi detail kirjutatakse lahti ning paljudele tundub see lugedes kui ajaraiskamine. Sageli on toiduvalmistamise instruktsioonides näiteks kirjas, kui suur peab olema kasutatav kauss või pott. Mitu detsiliitrit vett on vaja võtta kana keetmiseks või pähklite leotamiseks. Mis kuju ja läbimõõduga peaksid olema lõigatud juurviljatükid. Mis hetkel panna ahi sooja. Kas seda kõike on tõesti ikka vaja?