Foto: Scanpix, Panthermedia
Tekiila on fermenteeritud agaavimahlast destilleeritud kange alkohoolne jook, mida toodetakse ainult Mehhikos. Selle valmistamiseks sobib vaid üks agaav kõigist teadaolevaist liikidest ning alamliikidest – sinine agaav – Agave tequiliana Weber Azul (blue variety).

Toorelt on taime viljaliha mürgine, ohutuks ning suhkrurikkaks muutub see alles küpsetamise või kuumutamise käigus.

Juba ammu enne Hispaania konkistadooride randumist Mehhikos oskasid sealsed põlisasukad agaavist süüa-juua ning mitmesuguseid tarbeesemeid – paberit, köit ja kehakatteid teha. Just sealt, hispaanlaste poolt Uus-Galiitsiaks ristitud piirkonnast on pärit iidsete maiade pulque, hilisem agaavivein, mezcal ja lõpuks ka tekiila ise, vahendab Prike.ee.

Levinuima käsitluse kohaselt sai jook oma nime Jalisco orus paiknevalt Tequila asulalt, millele anti ametlikud linnaõigused alles 1656. a. Sõltuvalt sellest, milline legend aluseks võtta, võis jook oma praeguse nime laenata ka kohalike tiquila- ehk tiquilo-indiaanlaste hõimult või iidsest nahuatl-indiaanlaste sõnapaarist tequitl ja tlan, mis kokku tähendasid tööd ning kohta, kus seda tehakse.

Nimetus võib olla tuletatud ka sealsamas asunud ja hellitavalt tetilla’deks kutsutud laavamägedelt. Hispaania-eelsel ajastul nimetasid nahuatl-indiaanlased inimkäe taolist harali lehtedega agaavi kas metl või mexcametl, mis tähistaski kätt. Märksa suupärasem on sellest tuletatud hilisem lühend mezcal, mida tänapäeval kasutatakse kõigi agaavist valmistatud alkoholisisaldusega jookide ühisnimetajana. Kolonisaatorite vahendusel Antillidelt sisse toodud laensõna maguey laienes aja jooksul kõigile agaaviliikidele ning on hispaania keelt kõnelevates regioonides käibel praeguseni.

Pulque e kääritatud agaavimahla destilleerimisega tegid algust hispaanlased, kes tituleerisid agaavi jumalikuks imede puuks ning vaimustusid piimjast joogist, mis hoidis kõhu korras ja tegi meele muretuks. Altamira markiis Don Pedro Sanches de Tagle, keda peetakse tekiila esiisaks, saabus Jaliscosse umbes 1600. a, pani seal õige varsti käima ka esimese keedukoja. Sajand hiljem kuulusid kõik mezcali-laadsed joogid juba maksustamise alla.

VAATA LISAKS:

Rahvusvaheliselt aktsepteeritav range reeglistik, mis seab tootenime kasutamisõiguse sõltuvusse tervest reast tingimustest, kehtib konjaki, šampanja ja herese kõrval ka tekiila puhul. Vastvalt riiklikele DOT (Denomination of Origin Tequila) ja NOM (Norma Officiale Mexicana de Calidad) määratlustele toodetakse ehtsat tekiilat ainult kindlalt piiritletud 200 km² suurusel maa-alal Mehhiko edelaosas. Lisaks Jaliscole, mis on parim ja vanim teadaolev sinise agaavi kasvupiirkond, hõlmab see veel nelja regiooni: Guanajuato, Tamaulipas, Nayarit, Michoacan.

Liilialiste sugukonda kuuluv metsik agaavitaim kasvab vabas looduses 4–5 meetri kõrguseks, et siis õitsemise, viljumise ja seemnete valmimise järel loomulikku surma surra. Tekiila valmistamiseks kasutatakse mitte agaavi vilja – õitsemise järel moodustuvat seemnekoda varre tipus, vaid hiiglaslikku ananassi meenutavat piñat – küpse agaavitaime paksenenud juurekaela ja lihakat varrekodarikku.

Viljeldavatel agaaviväljadel, mille elutsükliks loetakse 8–12 aastat, „nuumatakse” piñasid sel teel, et nende tipmised õiealgetega varreosad lõigatakse varakult maha.

Saagi valmimine on ebaühtlane ega sõltu aastaaegade vaheldumisest, seetõttu käib põlluharimine ja koristustöö seal aastaringselt. Valmimisest annavad märku taime tumenev kuni kastanpruun värvitoon ning lehtedele ilmuvad punakad täpid.

Koristusküps piña on ligikaudu paari meetri kõrgune ja kaalub 40–80, vahel ka üle 100 kg. Nende kogumise ja okkaliste lehtede eemaldamisega, mis on suurt füüsilist jõudu eeldav käsitsitöö, tegelevad vilunud jimadorid, kes on võimelised töötlema üle tonni saaki päevas.

LOE LISAKS:

Korjatud, puhastatud ja pooleks või neljaks lõigatud piña’sid küpsetatakse 2–3 ööpäeva 90 °C juures, mille toimel suhkrustub neis sisalduv tärklis. Jahtumise järel purustatakse piñad ühtlaseks massiks, leotatakse ning filtreeritakse. Tulemuseks on aquamiel – meevesi, mis jäetakse peale pärmi, ammooniumsulfaadi (vajalik käärimisprotsessiks) ja suhkru (enamasti roosuhkur) lisamist 2–3 kuni 12 ööpäevaks fermenteeruma. Saadud agaaviveinivirret, mille alkoholisisaldus on 5–9%, destilleeritakse kaks korda.

Kasutatakse aktiivsöe- või tselluloosfiltritega roostevabu metall- või vaskdestillaatoreid.

Esimese, kiire destillatsiooni tulemuseks on umbes 20% alkoholisisaldusega nn ordinario. Teistkordsel ja pikemal destilleerimisel, mille käigus eraldatakse kõik ebasoovitavad jäägid, saadakse juba 55–60% puhas värvitu tekiila. Et muuta joogi alkoholisisaldus optimaalseks, lisatakse sellele destilleeritud või demineraliseeritud vett.

Olenevalt sellest, millist tekiilat valmistatakse, lastakse jooki villimise eel seista ja laagerduda. Kasutusel on nii uued söestatud tammevaadid kui vanad šoti viski ning burbooni vaadid.

Koostise järgi eristatakse kahesugust tekiilat:

  • Mixto, milles võib olla kuni 49% roo- või muid suhkruid, kuid peab olema vähemalt 51% agaavisuhkrut
  • 100% agave, mis on tunduvalt eksklusiivsem ja võib sisaldada üksnes sinises agaavis sisalduvaid suhkruid; peale selle peab 100% agave tequila olema igal juhul villitud Mehhikos ning kandma pudelil lisaks NOM 4-kohalisele identifikatsiooninumbrile ka markeeringut Hecho en Mexico.

Laagerdumise kestusest ning iseärasustest tulenevalt jaotatakse tekiilad:

  • Silver ehk blanco, vahel ka plata – noor, max 60 päeva vanune tugeva aroomi ja kareda maitsega värvitu tekiila, mida hoitakse kuni pudelitesse villimiseni kinnises roostevabas mahutis.
  • Gold ehk oro, vahel ka joven abocado – samuti võrdlemisi noor, kuid värvilt kuldne tekiila. Mixto’le antakse kaua laagerdunud tekiila välimus mitmesuguste lisanditega nagu näiteks karamell, 100% agave hoitakse kuldse tooni saavutamiseks mõnda aega tammevaadis.
  • Reposado – seaduse järgi vähemalt 6 kuud, kuid mitte üle ühe aasta metall- või tammevaadis laagerdunud tekiila, millest on taandunud esialgne tugev agaavimaitse ning on lisandunud tammevaadi vaniljesus.
  • Añejo – väärikas ja eksklusiivne maheda maitsega „parimates aastates” jook. Seaduse järgi peab see olema vähemalt aasta tammevaadis laagerdunud, kuid on sageli küpsenud kauemgi – 3, 5 või 8 aastat.
Kokteil Millimallikas Valli baaris
Foto: Vallo Kruuser