Omnivoori paradiis: Balkan ehk koht, kus tomatid, paprikad, baklažaanid ning rammus ja rasvane lambaliha ei tundu köögist kunagi lõppevat
Balkani poolsaare riigid, eesotsas Kreeka, Bulgaaria ja Horvaatiaga, kihutasid päikesekummardajate meelispaikade edetabelis sel suvel esikohale, kui Türgi päikeselised rannad enam väga turvalist ja muretut puhkust ei tõotanud. Ent gurmaanid on kogu aeg teadnud, et ehkki ka Türgi on paradiis, on Euroopa kõige paremini peidetud maitseelamused just seal poolsaarel.
Balkani poolsaare riikide toidud on üsna konkreetsed – reeglina on taldrikule pilku peale visates võimalik kohe aru saada, mis ees ootab. Kõik koostisained on äratuntavad ja maitsete puhtuse nimel ei kuhjata neid üleliia palju ühele taldrikule. See on nii reserveeritud taimetoitlase kui ka apla omnivoori paradiis.
Tomatid, paprikad, baklažaanid, samamoodi ka erinevad pehmed valged juustud ja jogurt on pea iga söögikorra lahutamatu osa. Kuid ka rammus ja rasvane lambaliha ei tundu köögist kunagi lõppevat ning sellest saab teha suppe, kõikvõimalike kujudega hakklihapätsikesi, šašlõkki, vormiroogi. Ehkki muidu on võimatu selle poolsaare riike tervikuks liita, siis toidu kaudu on see lihtsamast lihtsam – nad kõik on osavad kokkajad ja kuigi kõik tundub seal kiiresti suureks ja maitsvaks kasvavat, ei lase nad loomast tavaliselt ühtegi osa raisku minna ning keel, maks ja kõikmõeldavad muud osad loomadest-lindudest lähevad pannile.
Ei koonerdata ka veini valades ning veinipiirkondades on oma koduvein lauale tõsta igal söögikohal. Ka selle regiooni veinidesse (küll mõnevõrra põhjendatud) reserveeritusega suhtuvad veinifriigid jäävad seal ellu ning kui nende suust enne head sõna kohaliku veini kohta ei kuule, siis arve saabudes naeratavad juba nemadki.
Muidugi ainult siis, kui neil on jätkunud mõistust magustoitu mitte tellida – vastasel korral on neil ilmselt hambad ja huuled suhkrust ning siirupist nii kõvasti kokku kleepunud, et naeratuse näole venitamine nõuab aastatepikkust treenimist ja balkani geene.
Arukas inimene tellib desserdiks lambapiimajogurti marjakeedisega. Või teeb ühe suitsu, sest tasakaaluks orgaanilisele, värskele ja traditsiooniliste retseptide järgi valmistatud toidule, on suitsetamine lahutamatu osa ükskõik millisest söögikorrast. Sama elementaarne kui külalisele leiva pakkumine, on oma suitsude jagamine.
Balkani poolsaare trühvlid
Sellest ajast alates, kui üks itaallane avastas, et Horvaatia territooriumil asuvas Istrias (mis muide oli kuni II maailmasõja lõpuni Itaalia ala) leidub trühvleid, on trühvlite jahtimine põhi- või kõrvaltöö suurele osale Istria elanikest. Trühvlitest räägitakse kui mustast kullast või mustadest teemantidest, ehkki tegelikult on neid nii musti kui ka valgeid. Ent kui musti trühvleid võib leida aastaringselt, siis haruldasemaid valgeid ainult septembrist jaanuarini. Lisaks kõigele kasvavad need kuni meetri sügavusel ja vahel võib kuluda tund aega, et see teemant tervelt maa alt kätte saada.
Turist saab Istria trühvleid kohapeal proffidega jahtida ja loomulikult ka süüa. Aga igal nädalal lendavad need ka kõikjale üle maailma tipprestoranidesse laiali. Nii et San Franciscos trühvlirisottot tellides võite väga hästi ampsata Horvaatia mullas kasvanud mugulat.
Palverännak jogurti sünnimaale
Balkani poolsaarel avastati umbes 5000 aastat tagasi tõenäoliselt üks tervislikumaid baktereid, jogurtibakter lactobacillus bulgaricus. Et keegi selle avastamist dokumenteerida ei märganud, pole ajaloolastel küll sajaprotsendilist kindlust, kuid bakterile anti oletuste kinnituseks vähemalt Bulgaaria järgi nimi. (Ehkki on põhjust arvata, et kreeklastel ja bulgaarlastel käib jogurti esmaleiutajate tiitli kandmise õiguse üle umbes sama konstruktiivne vaidlus kui tallinlastel ja Riia elanikel esimese jõulukuuse püstitamise asjus).
Aga mis teha – ei olnud säravvalgeid kitleid, steriilseid katseklaaase ja erinevatest fondidest vaevaga kokku aetud raha eest ostetud kalleid monitore, mille taga teadlased oleksid saanud hinge kinni pidades uue bakteri arengut sekundi täpsusega jälgida ja dokumenteerida. Ilmselt valas üks karjus hommikul piima uude kitsenahast joogilähkrisse – ja ehkki kits oli oma nahka loovutades surnud, ei teinud seda üldse mitte kõik bakterid –, unustas selle siis kuhugi sooja kohta ning õhtul piima maitstes avastas, et umbes sama imetabaselt, kui kolm tuhat aastat hiljem muutis üks mees vee veiniks, oli tema teinud piimast jogurti.
Jutud ja bakter läksid liikvele ning praegu on raske ette kujutada söögikorda Balkani poolsaarel, millega ei kaasneks korralikku kogust jogurtit.
