Legend kuninglikust jäätisest sobib imeliselt alustama selleaastast suve, mis on lisaks mulliveinidele, päikesele ja rannale otse loomulikult jäätise nautimise tippaeg. Millist jahutavat magusat aga valida? Mis on gelato ja mis sorbett? Kust jäätis üldse pärit on?

Maailma kalleim jäätis nõuab varandust

Oleme ju kõik ühel nõul, et asjade hind – sealhulgas kvaliteetse söögi ja joogi hind – on suhteline, sõltudes varanduse suurusest, aga ka sellest, mida makstava raha eest saab. Nii saab maailma eksklusiivsema, kallima ja maitsvama jäätiseportsu eest käia välja nii sada eurot, aga ka 1,4 miljonit eurot. Miks peaks üks mõnus dessert nii röögatult palju maksma?

Alustame sellest, kui hind sõltub tõesti ainult jäätisest endast: näiteks saab Las Vegases asuva Aria Resort & Casino hotelli baarist tellida peakokk Masa Takayama loodud 100-eurost jäätist, mille valmistamiseks on kasutatud valget trühvlit ja mida kaunistatakse kullalehega. 200-eurose jäätise saab tellida Chicago jäätisekohvikust Capannari, kus kõrget hinda põhjendatakse jäätise imelise maitse, tekstuuri ja faktiga, et omanik on oma Iiri kohvi või vaarikatükkidega jäätise retsepte arendanud aastakümneid.

800-eurose jäätise serveerib aga lauda Dubais asuv Scoopi Cafe ning isegi see hind on põhjendatud: jäätise valmistamiseks kulub üsna suur kogus trühvlit ja safranit. Ühtlasi kaunistatakse jäätis Madagaskari vanillisiirupi ja 23-karaadise kullaga. Mustaks Teemantiks nimetatud jäätis serveeritakse Versace'i disainitud kausis, mille koos lusikaga saab sööja endaga kaasa viia.

Samal ajal on jäätiseid, mida tellides tuleb välja käia 25 000, 60 000 või ka 1,4 miljonit eurot. Jäätis moodustab sellest hinnast ikka ainult tühise osa. Hinna kruvib lakke asjaolu, et koos einega serveeritakse nautijale ka kalleid ehteid ja teemante.

Jäätise ajalugu ulatub aastatuhandete taha

Jäätise ajaloo kohta levivad erinevad legendid, kuid tõenäoliselt kuulub jäätise leiutamise au hiinlastele ja pärslastele. Juba tuhandeid aastaid tagasi kasutati vanades tsivilisatsioonides toidu jahedana hoidmiseks jääd. Vanimaks teadaolevaks jäähoidlaks on 4000 aastat vana hoone Mesopotaamias.

Egiptuse vaaraod ostsid jääd sisse. Viiendal sajandil eKr müüdi vanas Kreekas Ateena turul mee ja puuviljaga segatud jäätorbikuid. Ajalooürikud pajatavad, et Rooma keiser Nero lasi I sajandil valmistada jahutavat maiust mägede lumest, kärjemeest ja puuviljadest. Tänapäeva jäätised pärinevad ilmselt just nendest ammustest jäämaiustest.

Jäätist ja selle päritolu ümbritsevad paljud müüdid. Mõned usuvad, et jäätis kasvas välja jahutatud veinidest ja neid ümbritsenud veinist läbi imbunud jäätükkidest ning sai alguse tõenäoliselt Pärsiast. Jahutatud veinid olid populaarsed Aleksander Suure ajal ning hiljem ka Rooma kõrgseltskonnas. Pärslased säilitasid jääd suurtes yakhchal'itena tuntud loodusliku jahutusega külmikutes, kus lähimägedelt toodud jää säilis suveni.

400 aastat eKr leiutasid pärslased erilise jahutatud pudingitaolise roa, mida valmistati roosiveest ja niitnuudlitest ning serveeriti suvel kuninglikule perekonnale. Jääd segati safrani, puuviljade ja paljude teiste maitseainetega. Praegugi Iraanis valmistatavat maiust faloodeh valmistati tärklisest (harilikult nisutärklisest). Tärklist keerutati sõelataolises seadmes, mille tulemusena tekkisid tainakeermed või -tilgad, mida seejärel keedeti vees. Enne serveerimist segu külmutati ning segati roosivee ja sidrunitega.

Black Diamond.

Sorbee- ja jäätisemasina leiutamise au kuulub aga hiinlastele

Just hiinlased kallasid lume ja salpeetri segu üle siirupiga täidetud mahutite. Nad segasid ka jääd suhkruga ning müüsid seda suvekuudel. Songide dünastia ajal hakkasid inimesed jääks külmutatava vee sisse mahla segama. Ka Indias ja Pakistanis segati värsket puuviljamahla mägedest toodud jää ja lumega. Piima hakati kasutama Yuani dünastia ajal ja selle tõid Hiina kultuuri mongolid. Enne seda ei olnud piim toiduainete hulgas eriti laialt levinud.

Piim ja piimatooted on Hiina köögis siiani vähelevinud. Rahvasuu väidab, et piimal põhineva jäätise saladusteni jõudis maailmarändur Marco Polo oma Hiina reisi käigus ning koju Itaaliasse jõudes sai see kohe ülipopulaarseks kõrgseltskonna maiuseks. Oma märkmetes ei väida Marco Polo aga kuskil, et oleks jäätise läände toonud. Tõenäoliselt jõudis see lääneriikidesse Sitsiilia kaudu araablaste käest. Jäätis oli Bagdadi kaliifide lemmikmagustoit. Araablased olid esimesed, kes lisasid jäätisele suhkrut ja tootsid seda kommertseesmärkidel – juba 10. sajandil olid neil olemas jäätisetehased ning jäätist müüdi kõikidel Araabia linnade turgudel. Jäätist toodeti külmutatud siirupist või piimast, puuviljade ja pähklitega.

Itaaliast levis jäätis Prantsusmaale, Saksamaale ja eelmise sajandi alguseks ka Eestisse. Tööstuslikult hakati jäätist valmistama XIX sajandil, kuid Eestis alles 1932.–34. aastal. Enne seda sai jäätist ainult üksikutest pealinna ja teiste suuremate Eesti linnade kohvikutest. Esimene Eesti jäätisevabrik tegutses Tartus ning selle rajaja Evald Rooma pani sellele nimeks Eskimo. Sellenimelist jäätist toodetakse tänapäevani.

Üle tonniseid igapäevaseid jäätisekoguseid asuti Eestis tootma Tallinna külmhoones, mis asutati 1956. aastal. Ingmani jäätiste müüki alustati Eestis 1992. aastal. Eesti üks suurimaid jäätisefirmasid Balbiino loodi aga 1995. aastal. Viimased aastadki on toonud uusi tuuli Eesti kohaliku jäätise, sorbeti ja gelato tootmisse, nii mõnedki noored on hakanud jäätisetootmist nautima. Eesti viimase aja kuulsam n-ö uus tulija on loomulikult La Muu oma kümnete kreemiste itaaliapäraste jäätistega, samas saab head jahutavat desserti ka Gelato Ladiese ja Reval Gelato lettidelt.

Eesti armastab jäätist, midagi pole teha.

Frrozen Chocolate Haute.