Otsustasin oma lugu jagada, kuna ma sain 30-aastaselt ületöötamise ja stressi tõttu infarkti. Põhjuseks meeletud töötunnid, ebaregulaarne söömine, magamatus. Töötasin vahel varajaste hommikutundideni, tehes uusi menüüsid ja lihvides oma loomingut – siis sain mõelda, oli vaikne.

Me kõik käime tööl ennekõike eneseteostuse ja kire pärast meie valitud eriala vastu. Kuid mitte ükski töö ei tohiks olla kellegi jaoks nii tähtis, et hakkaks mõjutama füüsilist või vaimset tervist. Laiast maailmast on ette näidata palju näiteid, kuidas maailmakuulsad maitsekunstnikud, nagu Anthony Bourdain, Benoît Violier, Homaro Cantu, Bernard Loiseau, pole pidanud psüühilisele pingele vastu ja astusid fataalse sammu, et siit ära saada. Miks me küll sellest ei õpi?

Kas meie ühiskonda ka jõuab see mentaliteet, mis on maailmas pead tõstmas, et piiratakse restorani lahtiolekuaegu või antakse kokkadele nende ületundide eest vähemalt vaba aega? Ma olen näinud ka selliseid kokkadele tehtud tööpakkumisi, kus kokkulepitud töötasule lisandub kompensatsioon iga töötunni eest, kuna tehakse tervistkahjustavat tööd. Millal saab sellest üksikust näitest tava, nii et tööandjad hakkavad kõikjal hindama töötaja tervist?