"Sain nendest vestlustest paljuski ellu kaasa oma väärtushinnangud ja tõekspidamised. Mulle on teinekord öeldud, et olen isaga iseloomult väga sarnane ja ise tunnetan ka, et olen temalt palju pärinud. Ta õpetas mind maailma nägema nii, nagu ta õigeks pidas, ja nüüd, täiskasvanuna, leian, et tema väärtushinnangud olid õiged. Kõrgendatud õiglustunne, abivajajate aitamine ja eetilisus olid need põhimõtted, mis käisid alati kõigega kaasas. See tuli kuidagi loomulikult. Isa rääkis palju oma varasemast elust ja kokandusest ning mulle meeldis teda kuulata," räägib Elin.

Varakult lapsepõlvekodus toiduvalmistamisse kaasatud Elinile ei meeldi väljas söömas käia, sest ta on harjunud, et süüakse kodus. "Teen ikka igapäevaselt süüa. Loomulikult mõnel päeval seda ei jõua, sest õhtud venivad töö juures pikaks, aga üldjuhul eelistan ise süüa teha," ütleb ta.

"See harjumus jäi mulle varakult külge, sest kööki sisenesin niipea, kui hakkasin nii-öelda kaela kandma. Isa soovis oma teadmisi edasi anda. Kui olin 6-7-aastane, siis jaotasime isaga köögitoimkonna ära nii, et talle jäid soolased road ja minu hooleks magustoidud. Isa suhkruhaiguse tõttu meil kodus magusat igapäevaselt küll kuigi palju ei tarbitud, aga kõikide pidulike sündmuste puhul oli magustoit minu vastutada. Olin kogu aeg isa kõrval ja aitasin teda ka soolaste toitude ja jahi- ning kalasaagi valmistamisega," meenutab Elin.