Sommeljee ja veinigurmaan Rein Kasela. SVEN ARBET
Eesti veinimaastiku grand old man Rein Kasela, kes veinidega tegelenud aastakümneid, on siiani lummatud ühest konkreetsest viinamarjast, milleks on äärmiselt mitmekesine ja rikkaliku variatsiooniga „Pinot Noir”. Aastakümneid veine mekkinud mees peab seda marja siiani ülimuslikuks.

„Olen selgelt „Pinot Noiri” usku, see mari on mulle alati olnud ja on siiani väga südamelähedane. Olen saanud maitsta ka 30 ja 35 aasta vanuseid „Pinot Noirist” valmistatud veine ning neid juues saad aru selle marja täielikust spektrist. „Pinot Noiril” on nüansse nii palju, sellest marjast loodud veinid on pidevas muutuses,” mainib Kasela.

Veiniekspert lisab, et kui võtta vana, paarikümne aasta vanune vein ette, avada see ja valada klaasi, siis nuusutad ja klaasis on üks vein, lased minuti mööda, nuusutad uuesti ning klaasis on täiesti teine vein, lased veel minutikese mööda ja klaasis on hoopis kolmas vein.

„Pinot Noir muundub, areneb sinu enda silma ja nina all aina edasi. See muudab selle kõik nii imeliseks ja mõnusaks, et kunagi ei saa mekkida sama veini, alati on võimalik midagi uut kohata,” mainib Kasela.

Maalehe arhiiv

Kuidas on Eesti veinikultuur arenenud?

„Kui olin veel Valioris tööl, ammu-ammu, siis 1993. või 1995. aastal, hakkasid inimesed juba küsima, et ega midagi kuivemat ja vähem magusamat pakkuda pole. Nooremad inimesed olid rohkem maailmas ringi käinud ja näinud ning neile ei istunud see magus maitse enam. Liebfraumilch ja mida me seal suures mahus madalama hinnaga pakkusime. Toona juba hakkas see areng vaikselt kuivemale suunale peale,” räägib Kasela.

Väga palju tegi muidugi veinide populariseerimisel ära Kalev Kesküla, kes oma kirjutiste ja testidega haris inimesi meeletult palju. Regulaarsed kirjutised, milles Kalev võttis järjest läbi riigid, piirkonnad, stiilid ja veinid, aitasid inimestel paremini mõista, millega täpsemalt tegu on.

„Mul endal oli toona Äripäevas ka väikene veerg, kus ma samuti veinidest kirjutasin. Võtsin seal tavaliselt 3–4 veini ette ja siis iseloomustasin neid, selgitasin kuidas neid juua ja mille kõrvale juua. Stockmannist öeldi mulle toona tihti, et inimesed tulid, Äripäev näpus, poodi uurima, kas seda või toda veini, millest ma kirjutasin, on müügil,” räägib Kasela.

Kasela lisab, et nemad on sommeljeedega püüdnud populariseerida tarka ja maitsekat joomist, veini mekkimist ja selle toiduga kokku sobitamist.

Lauri Laan no@no.ee

„Kahjuks meie praegune alkoholipoliitika tambib meid kui alkoholimüüjaid. Mul on kahju, et ma ei lõiganud välja eelmisel aastal ühte ajalehelugu, kus üks Eesti tegevpoliitik nimetas veini mürgiks. Sellisel juhul peaks ju olema kogu Kesk- ja Lõuna-Euroopas kõik surnud,” muheleb veiniekspert.

Mis on kindlasti aidanud veini Eetis veelgi populariseerida, on see, et pokaaliga ostetavat veini on tulnud palju juurde. Lisaks see, et restoranid müüvad veini nii-öelda väikeses ehk 37,5cl pudelis.

„Suvel ja kevadel näitab pokaalimüük ikka väga ilusaid numbreid. Sügisel läheb asi ikka ja jälle pudeli peale. Minule on äärmiselt oluline ka see, kuidas on vein hinnastatud. Vein peaks olema selliselt kättesaadav, et inimene ei läheks hinna pärast üle õllele või viinale, kokteilidele. R14-s korrutame pudeli hinna kahega: kui restorani veinipoes on pudeli hind 10 eurot, siis me müüme lauda selle 20-ga ja nii edasi,” lisab Kasela.

Madis Veltman

Miks inimesed ei joo enam punast veini?

Huvitav on see – ja juba mõni aasta –, et punane vein ei ole restoranis ja baaris liiga ostetud. Šampanja müümisega pole mingit probleemi, suviti liigub ka rosé väga kiiresti ja samuti juuakse kergemaid valgeid. Ka see Pinot Noiri „õhem” ehk kergem ots leiab iga kell ostja.

„Kui me jõuame sinna raskemate valgete veinide juurde, aga eriti punaste veinide juurde – veinid, mis on pärit näiteks Rhône’ist või Bordeaux’st, siis seda on hakanud väga vähe kuluma. Miks punast veini ei jooda? Põhjus on vist elutempo kiirus – tahad kiiresti head veini, mille puhul ei pea liigselt veinist mõtlema. Samas on ka erisusi: „Primitivo” marjast veinid jällegi lähevad inimestele peale, iga kell. „Nebbiolo” aga jällegi mitte. Miks, ei oska öelda. Selge on aga ka see, et nii Barolod kui Amaroned on ikka väga väikese veinijoojate grupi lemmikud. Chianti on samuti raske vein ja kui ei ole harjunud, siis väsitab joomisel ära,” räägib Kasela.

Ajalises mõttes on praegu viimane hetk juua ohjeldamatult punast veini ja süüa head veiseliha. Sest kui kliima veel soojeneb, siis kaovad Kesk- ja Lõuna-Euroopas ära head grand cru viinamarjaaiad ning kui Hiina hakkab sööma kvaliteetset veiseliha, siis ei jõua meie seda enam osta.

Kliimamuutus on aga selgelt raskem ja akuutsem probleem. Hetkel on olukord selline, et Prantsusmaal on keskmine temperatuur kasvanud poolteist kraadi, mis mõjutab suurelt grand cru veinipõlde, sest need ei saa enam põhjavett. Kui aga neid põlde hakatakse kastma, kaob kohe vahe grand cru ja premier cru vahel. „See on suur kvaliteedilangus,” mainib Kasela.

R14.
Puhkaeestis.ee

Mida arvata aga Eesti veinist?

Kasela ütleb, et tõstab Eesti veini osas käed kohe püsti. Ekspert lisab, et ka tema enda väike veinitegu on keldris siiani käimas – Lätist millalgi nõukogude ajal toodud „Zilga” viinamarjast tehtud vein.

„Vaatame, mis sellest tuleb. Aga kiidan näiteks Murimäe Veinimõisa tooteid. Eriti nende vein, mis on tehtud mustikast, pohlast ja angervaksaleotisest. Andsin seda maitsta oma tuttavale Limox’st ja mees oli sellest lummatud. Et siis inimesed, ka veiniinimesed, otsivad alati uusi maitseid ning naudivad head veini ka muust kui viinamarjast. Samas olen olnud ka olukorras, kui leiti ühest Eesti keldrist koristamise käigus 70-ndate lõpus käima ja pudelisse pandud õunaveinid. Need 40-aastased veinid olid käinud ülikuivaks ja olid väga selge ja mõnusa mekiga. Kindlasti saab Eestis ka marjadest head veini teha. Selles pole kahtlust,” mainib Kasela.

Veinide puhul on imeline see, et alati on midagi õppida, alati on midagi uut kuskilt tulemas. Lisaks muutub ja vaheldub aastatega see, mis on turul pakutav.

„Aga jubedalt meeldib mulle toitu veiniga kokku panna. Teha koostööd Eesti ja muude tippkokkadega, et leida neid ühisosi ja uusi maitseid. Pidev otsimine ja uudishimu hoiavad noorena. Lisaks sellele hoiab vein ise alati meele hea ja tuju üleval,” ütleb Kasela lõpetuseks.