PILK AJALUKKU | Miks venelased armastavad sihvkasid?
Möödas on ajad, mil seda lohutussnäkki seostati vaid pööbliga, nüüd söövad sihvkasid kõik, isegi bussi ootavad ülikooliprofessorid. Tegelikult ei ole päevalilleseemned ajalooliselt üldse venelastega seotud, kuigi neid võiks pidada lausa nende rahvuslikuks “narkootikumiks”.
Päevalille, nagu ka euroopaliku riietumisstiili, juuksemoe ja kaasaegse etiketi tõi Venemaale Peeter I. Euroopasse jõudis päevalill aga Ameerikast. Peeter Suurele jäi päevalill silma Hollandis ja ta mõtles, et see kaunis lill võiks ju kasvada ka Venemaa avaratel niitudel. Sel ajal arvati, et päevalill on vaid ilutaim, ent asi muutus kardinaalselt 1829. aastal, mil üks Voroneži talupoeg otsustas ehitada õlipressi, millega sai päevalilleseemnetest õli pressida. 19. sajandi lõpuks oli päevalilleõli vallutanud kogu Venemaa, sest päevalilleõli oli tunduvalt odavam kui muud juurviljadest pressitud õlid. Sel ajal muutusid päevalilleseemned popiks ka muul põhjusel — neid oli mõnus nosida, ja neid nositi kohe palju. Praetult esiotsa.
Algselt sõid päevalilleseemneid alama klassi esindajad, sest päevalilli kasvatasid talupojad. Nooblim rahvas vaatas neid kui imelikke, kes söövad mingit kahtlast pudi, ent kui 20. sajandi alguses arenes Venemaal jõudsalt raudtee-ehitus ja talupojad leidsid tee linnadesse, tõid nad sihvkad endaga kaasa. 1917. aasta revolutsiooni paiku muutus seis täielikult — Moskva tänavatel patseerisid relvastatud talupojad, kes sõid päevalilleseemneid ja sülitasid koored maha. Vene intelligents oli sellest häiritud, aga mis nad teha said — tänavatel oli võim just selliste kätte läinud.
Pööbli seemned
Vene kirjanik Mihhail Bulgakov väljendas oma põlgust sihvkade vastu väga otseselt, öeldes, et Venemaale saabub paradiis alles siis, kui sihvkade söömine lõpetatakse, sest see laga, mis nende koortest maha jääb, uputab inimesed ära.
Küllap kohtab taolist meelsust siin-seal veelgi. Paljud peavad sihvkade söömist tänaval jätkuvalt ebaviisakuse märgiks. Eriti halvakspandavalt suhtutakse nende koorte mahaviskamisse. Kuigi nõuka ajal suhtuti sodisse enda ümber külma ükskõiksusega, ei vaadatud sihvkade koortepurusse maas hea pilguga. Nii et kui tahad olla viisakas, siis ära söö neid tänaval, või kui kohe üldse ei saa muudmoodi, siis tänapäeval müüakse sihvkasid ka ilma kooreta. Oota bussi, söö ise ja paku teistelegi!
Stressi maandavad seemned
Arvatakse, et sihvkade nosimine on seotud ka stressi maandamisega. Monotoonse tegevusena leevendab nende katkihammustamine ja närimine tusatuju ja masendust. Sihvkad sobivad lohutussnäkiks hästi, sest neis on üpris vähe kaloreid. Ent kõige olulisem on siiski seltskond, venelase jaoks pole midagi meeldivamat kui suhelda kellegagi sihvkapaki ja ühise tegevuse taga.
Allikas: Russia Beyond
