Esmapilgul malbena mõjuvas Liisus on peidus tubli annus krutskit ja pisut naisõiguslastki. Ei puudu ka kunstnikuks olemise juurde käiv boheemlus.

"Võib-olla pelgame liialt nõude haprust kui neid pere pisemate kätte ei taha usaldada. Mina olen näiteks kogemata ära lõhkunud kaks tütre taldrikut. Ühe tegi tütar ja teine oli minu looming. Elsa (Liisu tütar) ei ole katki teinud mitte ühtegi nõud. Kui me lubame lastel nõusid kasutada, siis nad näevad ka ise kui õrnad need on ja kui midagi lähebki katki, siis nad teavad, kuidas edaspidi käituda. Laste koordinatsioon on suurtega võrreldes muidugi midagi muud, aga mulle tundub, et täiskasvanute käes kipuvad asjad enne katki minema," arvab Liisu.

"Kasutan kõiki oma lauanõusid ja kui tuju tuleb, siis isegi reliikvia staatuses olevaid. Kui midagi juhtub, siis järelikult on see saatus. Kui ma üldse neid nõusid välja ei võta ja ei puuduta, siis ma ei näe nendel mõtet. Leian, et tarbenõud peavad oma funktsiooni kandma."