Reet Linna. Foto: Rauno Volmar
Minu lapsepõlv möödus ajal, mil jõuludest ei tohtinud unistadagi. Ometi on mul mälus pildid sellest, et elutoa nurgas oli alati päris kuusk. Sellise puust ristikujulise jala peal, nagu toona kombeks oli. Ehtisime seda ikka õega koos olemasolevate ehete ja kulla ning karraga.

Päris kindlasti olid jõulukuusel ehtsad küünlad. Elektriküünlaid, nagu täna kombeks, polnud veel nõukogude maale jõudnud. Kui hästi läks, käis ka jõuluvana moodi mees külas. Tavaliselt, kui ta tulla ei saanud, olid nimelised kingid lihtsalt kuuse alla pandud.

Aga üks oli küll kindel, see kõik sai toimuda ainult paksude kardinatega kaetud akende taga. Iial ei võinud teada, millal sinu akna alt läheb mööda keegi, kellel jõulude pidamine harja punaseks ajab ja ta selle maja, selle korteri rahva teatud intstantsis üles annab!

Täna on minu suures peres jõulud üks aasta suurim kokkusaamise pidu. Olen emana ja vanaemana püüdnud selle ilusa õhtu alati eriliseks, mänguliseks teha. Kord pidid kõik tulema jõuluteemaliste peakatete või ehetega, kord tellisin limusiini ja läksime hoopis ise Viimsi poole jõuluvana otsima. Leidsime ka muidugi! Enamasti on jõulumees siiski minu kodu ise üles leidnud.

Eks me kõik tea seda, et jõulud on kord selline pöörane söömapidu. Püüa, mis sa püüad, aga alati on kõike liiga palju. Usun, et igas peres on midagi, mis jõululaual alati kohustuslik on — seapraad, kapsad, verivorst pohlamoosiga ja kõrvitsasalat. Väga rammus toit kõik ju!

Olen katsetanud ka jõuluhane, aga see pole ikka see! Viimastel aastatel olen ise ka sülti keetnud.

Minu pühadelaual on külmaks toiduks alati rosolje, mida ma väga armastan. Kui on olnud hea seeneaasta, siis ka marineeritud seened. Ja siis muidugi kala! Marineeritud, munaga paneeritud räimefileed, ohtra sibula ja porgandiga. Teinekord hoopis silmud, sealjuures parimad on Narva omad.

Aastaid tagasi tõin Soome tööreisidelt kaasa ka sealseid kalaretsepte. Üks selline on "graavisilk."

See kujutab endast värsket, äädika ja soolvees leotatud räimefileed, mis peale mitmetunnist äädikavees seismist kurnatakse ja laotatakse purki või kaussi ning kaetakse paksult värske tilliga. Lõpuks läheb peale spetsiaalne sinepikaste ja pärast paaripäevast seismist maitseb, oi kui hea! Sellega on pisut rohkem jändamist, seetõttu sel aastal ma seda kindlasti ei tee.

Teine ja väga suur lemmik meie peres on "15 minuti lõhe."

Võta perele sobiv kogus värsket lõhet, viiluta ribadeks ja lao klaaskaussi nii, et iga korruse vahele on raputatud soola, kalamaitseaineid ja kindlasti roseepipart. Tavaliselt ostan ma 200-300 g kala, sellest piisab üheks korraks. Valmista kaste, kus on 1 osa sidrunimahla ja 2 osa õli. Vala see kenasti laotud kala peale ja lase seista 15-20 minutit. Sobib süüa nii kuuma kartuli kui röstsaiaga.

Soojaks toiduks on meie perel sel aastal veisepõsk kapsa ja ahjujuurviljadega ning ilma vorstideta samuti pühi ei peeta. Minia on mul äge kokk ja alati on tema poolt laual "kasukas", mis rosoljet asendab. Joogiks on meil laual alati mõni hea vein ja samuti üks külm "haljas."

Magustoitu me eraldi ei valmista. Küll aga küpsetame hoolega. Ja jälle on mul midagi, mida ma juba aastaid olen jõuluks teinud. Need on tähekeste kujulised saiad, mille keskel on ploomimoos. Idee muidugi põhjanaabritelt saadud. Aga kui rohkem aega, teen ka kinnise porgandipiruka, pätsikujulise nagu minu ema tegi. Teinekord püüan ka jõulukeeksi teha, ümaras vormis, keskelt auguga. See on selline tume ja jõululine, mille pärast katan glasuuriga.

Seekord tellisid noored minult Napoleoni kooki. Eks ma pean siis nende soovi täitma.

Tuleb tunnistada, et minu pere on nii suureks kasvanud, et need jõulud istume koos vanema poja suuremas kodus. Sest minu laua taha enam ära ei mahu!

Ootame seda õhtut juba pikisilmi! Lapsed on elevil, sest on kuulda, et jõulumees tuleb kohe kindlasti.

Ja see saab lõbus olema! On laulu, on salmikesi ja muid vigureid.

Rõõmsaid ja rahulikke jõule kõigile!