Mõistan asjaolu, et võistlused on teine keskkond kui igapäevane töö restoranis või baaris, ülesannete täitmisel on ees tugevad ajapiirid ning perfektsus andmestikus, mida esitatakse on esmatähtis. Samas oli ka Eesti Parima Sommeljee võistluse nelja finalisti esinemised äärmiselt erinevad, varieerudes piinlikust täpsusest joviaalse külalislahkuseni. Kuna mõlemad joogitundjad tegutsevad nii öelda külalislahkuse sektoris, on oluline pigem emmotsioon kui teadmised.

Varasemalt paljude baarmenide võistluste publiku või žürii hulgas istudes olen pannud tähele sama, et maailmatasemest ei erista meid oskus segada kokku parimaid kokteile ja teha seda elegantsiga, mis paneks ka baleriinid kadedusest punastama, mure on ikka ja alati keelelise väljendusega.

Nagu just mainisin, siis sinemisoskuse all ei pea ma silmas kehalist väärikust ja oskust elegntselt end liigutada, küsimus on otseselt seotud verbaalse väljendusega. Ning seegi tase koliseb kiirelt allamäge, kui tuleb end väljendada muus kui emakeeles. See kriitika ei ole mõeldud kedagi solvama või kurvastama, see on antud edasi lootuses tõmmata tähelepanu ühele kitsaskohale, mille eemaldamise järel võiks Eesti baarmenid ja sommeljeed ka edukamalt maailmalavadel üles astuda.

Euroopa Parim Sommeljee on lätlane ning seda mitte teadmiste rohkuse, oskuste filigraansuse või lihtlabase õnne pärast, vaid kuna laval ringi "tantsides" tundub tema esinemine ja selgitused loomulikuna. Samamoodi nagu iga B-kategooria juhiloa omanik peaks liiklusest paremaks arusaamiseks omama kogemust nii A- kui D-kategooria juhina, võiks ka sommeljeed ja baarmenid käia läbi teatud hulga maad teatrikoolis, harjutada improteatrit ja lisaks veiniavamisele treenida ka puhast suhtlemist kliendiga.

LOE VEEL: