Imre Kaas
Tallinna toiduskeenele on lisandunud taas üks pärl, mida kokkade ja sööjate abiga iga päevaga aina eredamaks ning veatumaks lihvitakse. See on grillmeister Enn Tobrelutsu ja tema kompanjonide järjekordne einela, millele pandi varasemat stiili arvesse võttes nimeks Härg. Maakri kvartalist sai sellega pealinna oluline toidusihtkoht.

“Meile pakuti, et võiksime teha uue ja suure kontorihoone alla restorani. Ega see otsus lihtsalt tulnud, kuid samas saab siin pakkuda pisut teistsugust menüüd ning tuua aina enam inimesi meie toitude juurde,” räägib Tobreluts.

Varem aastaid restoranis Pull inimesi lihaga kostitanud kokkade ja lihameistrite punt on andnud järele avalikkuse soovile näha nende grupis rohkem einelaid ning avasid Maakri kvartalis oma teise restorani. Härg on nimest hoolimata vähem riiakas, avaram ja rikkalikuma toiduvalikuga kui restorani vanem vend. Kui Pull on ikka otseselt liharestoran, kus kõik mittelihaline on mõeldud selleks, et lihaline kas makku aidata või sinna loputada, siis Härg on mitmekülgsem. Stiililt – nii sisekujunduse, menüü kui ka suhtumise poolest – sarnased, kuid süüa saavad laiemad inimhulgad.

Näiteks on menüüs smuutid, lihale saab vahele hammustada erinevat kalalist ning mõjutusi on ka Aasiast. Eks ikka selleks, et kontoriseltskond ja/või niisama näljased saaksid kõik oma: kes liha, kes kala, kes juurikad. Puhas ja tark bisnis, mis aga ei tähenda, et tase poleks kõrge ...

Imre Kaas

Mitte ainult lihainimeste söögikoht

Härga tasuks sööma minna ikka tühja kõhuga. Nälga ei pea pelgama ühegi roa puhul ning suupistete ja eelroogade jagamine on suurema pundi korral tervitatav. Süvenenult menüüsse vaadates leiab sealt kohe vanad ja armsaks saanud klassikad, näiteks Ennu arendatud silmarõõmu ehk sütesteigi ja sama mõnusa heast veisest marmorsteigi. Aga täiesti ohoo-leiuna saab tellida ka krõmpsu kalmaari, rohekarpi, aasiapärast pardisüdant või Hawaii rahvusrooga, maailmas palju laineid löövat poke’d.

Näljane saab maitsenaudingu ja kõhutäie ka tummises leemes tulevatest pardisüdametest ning poke-kausist. Üks on soe ja kuumutav, teine jällegi külm ja jahutav. Mõnus kooslus. Veel soovitaks astuda julge sammu ning tellida vardas härge ehk mõnusat 300-grammist picanha-tükki, mis tuleb otse grillilt. See tükk liha ei lähe meelest ka kuukene hiljem. Ühel järjekordsel käigul sai lauda palutud ka krõbeda kamaraga pehme siga ja põletatud veisepõse tükid ning see oli selgelt liig … kõht sai täis kiiremini, kui tekkis soov söömine lõpetada.

Lauri Laan no@no.ee

Mida uut veel? Tarvas? Varss?

Üldiselt on Härja menüü selline, mis nõuab koha aurast ja lõplikust maitsevariatiivsusest aru saamiseks ikka kaht kuni kolme külastust, kui just ei ole harjumus korraga kogu menüü letti tellida. Kui sellist soovi pole, saab käia restoranis korduvalt uusi mekke uudistamas.

Võrdlused kolme siinkirjutaja külastuse vahel on suured ja olulised: kohe avamise järel tehtud külastus oli üllatuslik, kuid oli tunda, et köök veel harjub mõttega, et nad nüüd ongi pärisrestoran. Viimane külastus mõni kuu hiljem aga juba näitas, et restoran teab, mis teeb ja oskab end kaitsta.

Restoraniketi üks asutaja, tuntud grillmeister Tobreluts ütles, et restorani nimi sai valitud nii, et nende nimedega saaks aina edasi minna – sünonüüme heale veiselihale on ju veel. Kui on Pull ja Härg, siis miks mitte ka Veis ja Varss, Tarvas või kunagi äkki ka … Tall. Ehk siis sellest loen välja, et plaan kahe restoraniga ei piirne ning liha annab ikka ja jälle neile grilligurmaanidele inspiratsiooni edasi unistada.

Imre Kaas
Lauri Laan no@no.ee
Lauri Laan no@no.ee
Lauri Laan no@no.ee
Lauri Laan no@no.ee
Lauri Laan no@no.ee
Imre Kaas