Restoraniajalugu: Kuni Esimese maailmasõjani oli enamik kõrtsi- ja restoranipidajaid sakslased
Baltisakslased hakkasid käima suletud klubides, sest avalike restoranide publik ei tahtnud neid hästi sallida. Enne Esimest maailmasõda olid baltisakslased meelsasti restoranides istunud, vahendab Haapsalu Kutsehariduskeskus.
Restoranikultuuri alustaladeks olid kolm väljapaistavat restorani: Kuld Lõvi, St. Peterburg ja Du Nord. Restoranides valitsesid vene ja prantsuse köök. Mõlemad vastandusid rahvalikule saksapärasele. Venemaalt saabus hulgaliselt eestlastest "keiserlikke kokki" ja mõistagi jätkasid nad vene köögiga.
Kindlalt püsis sõdadevahelisel ajal juba varemalt juurdunud komme pakkuda restoranides aastaaegadega seotud rahvuslikke toite. Aasta algas jaanuaris-veebruaris pliinidega, serveeriti kaaviari, lõhe, hapukoore ja võiga. Koguni kümme Tallinna tähtsamat restorani võisid korraga teatada, et pliiniaeg on käes. Vastlapäeval oli laual talupojatoit seajalad, magustoiduks vastlakuklid.
Mõnes restoranis pakuti ka hernesuppi. Kevadhooaeg saabus koos maipühadega, lauale ilmusid noored tedred, kevadkurvitsad ja kanapojad. Juba maikuu lõpul sai vähki, juuni ja juuli oli suurte vähkide aeg. Sügisel söödi kala. Sügisene suursündmus oli mardipäev, mil pakuti mardihane koos hapukapsastega. November-detsember oli verivorstide ja tanguvorstide aeg. Enne jõule pakuti restoranides Berliini pannkooke ehk moosipalle.
Sõdadevahelisel ajal oli kõige kuulsamaks kokaks Aleksander Paalberg. Ta õppis Vene keisri õukonnas ja töötas mõnda aega Peterburi Inglise klubi peakokana. Tallinnas alustas Paalberg Mon Repos kokana, hiljem oli ta peakokaks Kuld Lõvis. Paalbergi spetsialiteediks peeti metslinnupraade suurepäraste kastmetega.
Kuna Suurbritannia oli abistanud Eestit Vabadussõjas, siis kõik inglisepärane muutus populaarseks. Alates 1921. aastast, alustades Lindenist hakati korraldama kellaviieteesid, mis muutusid ääretult populaarseteks. Üldiselt korraldati neid pühapäeviti kell 17-19. Komme kestis Teise maailmasõjani.
1936. aastal tuli Du Nord välja uuendusega ja hakkas korraldama küünlavalgusõhtuid, mis muutusid ülipopulaarseteks ja korraldati neid kord nädalas neljapäeviti. Ka kokad pingutasid nendeks õhtuteks eriliselt. Esimesed menüüd olid vaid prantsuse keeles. Küünlavalgusõhtuid matkiti ka teiste restoranide poolt ja nende populaarsus lõppes koos Vene pommituslendude algusega 1940.
Teadaolevalt esimese kohviku avas Tallinnas 1704. aastal Saragossast tulnud hispaanlane. Viini tüüpi kohvikuid Tallinnas eriti palju ei olnud. Kuulsad kultuurkohvikud tegutsesid Tartus nt Werner, Tallinnas jäi ainsaks tõeliseks kultuurkohvikuks Feischner. Tippkohvikuid oli Tallinnas enne Teist maailmasõda kolm: lisaks Feischner´ile veel Kultas ja Corso. Igalühel oma väljakujunenud klientuur.
Tammsaare kirjutas oma kohvikustseenis: "Rongist võib maha jääda, aga kohvikuskäimisest kella kümne ja kahe vahel mitte mingil tingimusel. Rongist mahajäänu võis minna järgmisega, aga kohvikusse hilinenu kaotas oma positsiooni ühiskonnas".
