Mari-Liis Ilover
Aastakümneid meie peolaudu kaunistanud ja idatuultega siia kanti sattunud kuulus salat kuulub nende roogade hulka, mis tuleks kujuteldavalt gastronoomselt surnuaialt nüüd üles kaevata ning uuesti ausse tõsta. Mõni tulevane peolaud võiks olla auväärne koht revanšiks sellele imemaitsvale kihilisele kõhutäitele.

Kasuka teine tulemine peaks aga olema palistatud uute terviseteadmistega: selle salati puhul on tegemist roaga, mis peaks olema tervisehullude igapäevase toidusedeli esiviisikus – salat sisaldab oomega-3-rasvhapetest pungil kala ning aeglastest süsivesikutest ja fütotoitainetest pungil juurikaid. Need on toitained, mida peaksime sööma iga päev aina rohkem ja igas vanuses.

Vene köögi klassikast Eesti oma roaks

Olgugi et kasukas on Vene köögist pärit pidulaua pärl, oleme selle enda jaoks kodustanud. Pealegi on tegu täiesti talvise toiduga. Esiteks tänu salati koostisainetele – juurikad on ju ainsad kohalikud värsked köögiviljad praegusel aastaajal. Teiseks tänu roa nimetusele muidugi – heeringas on peidetud paksu juurviljateki alla nagu sooja kohevasse kasukasse. Traditsiooniline toit kõikidel talvistel pühadel.

Ärgu lugeja retsepti lugedes ega pilti vaadates kurjustagu, et midagi on valesti, sest kasukas on üks järjekordne toit sarjast “Igaühele oma”. Nii nagu kartulisalat, on kasukaski saanud meile omaseks ning keegi ei juurdle enam suurt tema päritolu üle. Igal juhul on tegu mahlase ja kauni külma aja salatiga, mis pakub peale kõhu täitmise siinse versiooni järgi tegijatele ka ülimat silmailu, mis koos maitsega muudabki kasuka vastupandamatuks.

Kasuka koostises on alati peet, porgand, kartul, muna, heeringas ja majonees. Viimast võib segada hapukoorega, kuid klassikalises versioonis kasutatakse puhast majoneesi. Tavaliselt lisatakse kasukale ühe kihina ka hakitud mugulsibulat, aga kuna toores sibul ei ole maitsemeeltele just ülemäära mõnus, siis kompenseerime selle siin retseptis suviselt peenramaalt pärit rohke murulauguga, mida on sügavkülmas karpides palju. Sama hästi sobib murulaugu asendajana ka hakitud roheline sibul.

Hapukurki kasukasse üldiselt ei panda, see käib rosoljes – aga taaskord, kes muidu ei saa, lisab oma kasukasse sellegi. Küll aga lisatakse mõnikord kiht värsket õuna. Peab ütlema, et õigetes proportsioonides piisab selle salati puhul täiesti heeringa soolasusest ja millestki muust tugevamaitselisest – hakitud mugulsibul, hapukurk – kasukas puudust ei tunta. Magusad peet ja porgand, tummisust andev kartul ning mahedamaitseline muna on kõik omaette puhta maitsega ja taldrikul heeringa, majoneesi ning vähekese murulauguga segunedes annavad kokku imeliselt maitsva koosluse.

Teki alla” peidetud rammus kala

Kui rääkida kalast, siis parim on tervena ostetud ja ise puhastatud heeringas. Kõlbab ka juba fileeritud ja pakendatud heeringas, aga sel juhul valida ilma ülearuste lisandite ja maitseaineteta lihtsalt tavaline soolaheeringas. Kindlasti mitte marineeritud versioon kalast.

Kasukas on alati kihiline, mitte kunagi läbisegatud. Kui lähtuda klassikalisest retseptist, siis käib salati kokku panemisel kõige alla kartul, siis heeringas ja edasi kihiti ülejäänud köögiviljad, vahepeal majoneesikiht. Kõige peal (harilikult peedikihi peal) on jälle majonees, millel hakitud muna. Koduses versioonis on majonees ainult kõige peal, mitte vahel, siis saab igaüks oma portsu taldrikul ise kokku segada. Puhtad ehk ilma kastmeta köögiviljad on kõik oma maitsega ja ilusad, nii et ei raatsigi neid kausis või vaagnal varem kastmega kokku möksida.

Köögiviljad võib hakkida väikesteks kuubikuteks või ka riivida. Hakitud juurviljad annavad salatile rohkem tekstuuri, et oleks midagi hammustada. Riivitud köögiviljad annavad aga mahlasust. Eriti kohev kasukas pidi tulema siis, kui riivida juurviljad otse kaussi – juba kihiti. Kas otse või mitte, igal juhul ei tohiks kihte ladumise vahepeal mingil juhul lusika, kulbi või noaga kokku suruda.

Kasukas kui gastronoomne lego

Nii, aeg lõpetada targutamine ja märkida üles kasuka retsept: kõiki köögivilju ja heeringat tuleb võtta võrdses kaalulises koguses – näiteks 200 grammi, sellisest kasukast jagub umbes kuuele inimesele. Veel paar-kolm muna, umbes 250 grammi majoneesi ning veidi hakitud murulauku või rohelist sibulat.

Kartul, porgand ja peet lähevad salatisse ikka keedetuna, see töö tuleb enne salati kokkuladumist ära teha: koorega juurviljad (peet eraldi, kartul ja porgand võivad keedupotti jagada) keeta kergelt soolases vees pehmeks. Seejärel tuleb kogu kraam jahutada, koorida ja vastavalt soovile riivida või hästi väikesteks tükkideks hakkida. Muna on vaja keeta kõvaks ja hakkida või kahvliga peeneks vajutada. Ka heeringas tuleb hakkida väikesteks kuubikuteks – igal juhul mitte riivida!

Lookõrvase pildi peal on alumine pool salati kihtidest köögiviljad, täpselt keskel heeringas ning teine pool köögiviljadest läheb kihiti peale, sellega siis tuleks arvestada, et kõike jätkuks. Igast köögiviljast ja osast munast võiks jätta veidi kõige peale kaunistuseks, kui nii soovitakse teha.

Kihid altpoolt alustades: peet, porgand, kartul, heeringas, murulauk või roheline sibul, kartul, hakitud muna, jälle peet, jälle porgand ja lõpuks majonees. Kõige peal triibud – porgand, kartul, peet ja muna. Kaunistuseks veel murulauku.

Voilà… nii saabki kiire, lihtne ja maitsev kasukas valmis. Arvestage, et igasugused eelarvamused saavad selle roa puhul juba esimese ampsu järel pikali joostud. See amps on kreemine, hõrk ja värske, sest tunda on igat juurvilja, heeringat ja majoneesi – iga kiht annab vajaliku soola, suhkru, happe ja ka umami.

Garanteeritult on kasukas esimene roog, mis saab laualt otsa. Katsetage!