Illustreeriv foto. Shutterstock
Pikaaegne New York Magazini toidukriitik Adam Platt avaldas oma hiljuti ilmunud elulooraamatus, kuidas peente toitude tarbimimisega elatise teenimine ei tähenda alati kasuliku ühendamist meeldivaga.

Kuidas sai Adam Platt'ist kadestamisväärt ameti “professionaalne sööja” esindaja, New York Magazini jaoks? Platt'i hiljuti ilmunud mälestusteraamatus "The Book of Eating" on tallel kirjeldused mehe meeldejäävamatest toiduelamustest nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Lisaks toob autor viimaste kümnendite toidublogijate- ja ktiitikute tegevuse välja kui uue kultuurilise platvormi.

Alljärgnev on pilguheit Platt'i raamatu esimestele lehekülgedele, milles ta kirjeldab kohtumist "rahulolematu kriitiku" Gael Greene'ga.

"Minu lõunasöök Gaeliga pidi olema viisakas kohtumis- ja tervitussessioon ning ka omamoodi pidulik tõrviku tseremoniaalne edasiandmine ühelt kriitikult teisele. Gael oli varem teatanud, et kavatseb suve lõpus restoranide ülevaatamisest loobuda. Pärast põhjalikke ja enamasti viljatuid otsinguid, mille käigus paljud kandidaadid lükkasid töö tagasi, valisid ajakirja toimetajad mind tema asemele."

"Minu valimine sellele ametikohale oli üllatav ka Gaelile, kes küsis kohtumisel: "Millest te olete varem kirjutanud?” Uudis uuest töökohast üllatas ka paljusid teisi inimesi, sealhulgas mu ema, kes oli küll teadlik minu varasematest ajakirjanduslikest katsetustest, kuid kahtles minu võimekuses toidukriitika vallas."

"Ja nagu ikka, mu emal oli õigus. Juhuslikult alanud professionaalse toidukriitiku karjääri alguses demonstreerisin küll oma armastust toidu vastu ja laialdast isu kulinaarsete seikluste suhtes, kuid ma ei olnud kunagi varem olnud näiteks "Gourmet magazine'i" või "Cook’s Illustrate'i" lugeja. Sama käis ka teiste sarnaste gastronoomia valdkonna "piiblite" kohta, mida näiteks minu toidufännidest sõbrad täht-tähelt lugesid. Ma ei säilitanud külastatud restoranide menüüsid või jäädvustanud hetki igast restoranis einestamisest, mida tõsistelt gurmeenautlejatelt ehk oodatakse."

"Ma ei olnud kunagi varem kuulnud näiteks sellisest gastronoomia ajaloo suurest nimest nagu Antonin Carême või kui keegi oleks küsinud, mis vahe on prantsuse keelsetel väljenditel "Mise en place" („kõik on pandud omale kohale“ pr. keeles) ja "Sous vide" („vaakumis” prantsuse keeles), siis oleksin talle mõnda aega vaikides, kuid seesmiselt segaduses olles otsa vaadanud ja juhtinud jututeema kiirelt kõrvale.

"Erinevalt teistest toidukultuurist vaimustunutest, keda tean, ei olnud ma kunagi professionaalses köögis töötanud, kui mitte arvestada kahte kuulsusetut nädalat Bostonis restoranitöötajana. Mul ei olnud ette näidata märkmikku oma perekonnale kuuluvatest retseptidest ja ma võisin ühe käe sõrmedel üles lugeda nii mulle endale kui abikaasale kuulnud kokaraamatud," kirjutab Platt.


Katkend Adam Platt'i raamatust "The Book of Eating". Ecco, 2019.