Kes ise aedvilju kasvatanud, on põlvest põlve edasi andnud üht mõnusat kommet. Esimesed mahlased suutäied tuleb kindlasti haugata juba peenramaalt – porgandeid “harvendades” või herneid korjates on end lausa raske tagasi hoida. Õnneks pole seda vajagi! Isegi väike mullakübe suunurgas ei hirmuta. See värskus ja õrnus, mis suve­viljadega kaasneb, on midagi sellist, millest saab talvel heldimusega mõelda. 

Noorte köögiviljade puhul tulebki silmas pidada vaid üht. Liigne töötlemine on väärt tooraine puhul ilmselgelt liiast. Veidi tuge maitsestamisel, kuumust vaid nii palju kui hädapärast vajalik, ja nii vähe kui võimalik. 

Millised on teie mälestused seoses köögivilja-piimasupiga? Kui see pole seni olnud just teie lemmik, siis ehk on nüüdseks käes paras aeg sellele supile uus võimalus anda? Kergemaks üleminekuks võib supi valmistada hoopis kookospiimaga. Kookospiima kreemine maitse teeb köögiviljadega imet ja õrnemat ning keelel leebemat köögi­viljarooga on keeruline välja mõelda. Suurepärane kooslus!

Krõbeda koorikuga värsked suvised köögiviljad koos särtsaka tšilli-majoneesiga on mõnus eelroog või suupiste. Just selline värskete köögiviljade tempura koos tšillimajoneesiga ongi!

Ükski üleküpsenud suvikõrvitsajurakas ei maitse sellisel delikaatsel moel kui nüüd peenralt napsatud pisike kõrvitsajupp. Selline vili ei vaja muud kui paari õiget lisandit. Proovi järele ja valmsita suvikõrvitsa-carpaccio värske mündiga!

Grillitud kapsalohud toorsuitsusingi ja kitsejuustuga on elamus omaette. 

Suvised põldoad on magusad ja mahlased ning hoopis teise mekiga kui talvised mehiseks suupisteks olevad sitke kestaga soolaoad. Serveeri koos musta leivaga või musta leiva krõpsudega.

Spinati-rukolasalat vaarikate, granaat-õunaseemnete ja pähklitega moodustab põneva koosluse, kus üllatusesineja rollis esineb võis krõbedaks praetud sibul, lisades salatile külluslikkust ning mahlakalt krõbedat tekstuuri.

Head isu!