Tegeledes metsaga igakülgselt ja südamega, annab mets vastu nii hingele kui kehale
Eestlastel on metsaga oma suhe. Mets võib olla pelgupaik ja abi toiduvarumisel, sooja saamiseks või ehitamiseks ning me vajame aeg-ajalt seal viibimist, sõna otseses mõttes metsa minekut, olgu siis sooviks koguda energiat ja mõtteid, piknik looduses või talvel jõulupuu tuua. Märjamaal elav Kertu Elfenbein on loodusega sina peal olev naine, kelle töö ja tegemised on metsaga seotud, tema pere kõik viis last on metsaistutamisega üles kasvanud.
Mis meil seostub metsaga? On need suured ja tugevad puud, metsamassiivid, mida Eestis ringi liikudes on pilk harjunud kõikjal tabama? Vaikus ja värske õhk, linnulaul, jalge all praksuvad murdunud puuoksad ja pehme samblavaip, mis korraks näitab sellel astuja jalajälge, et siis end taas vabaks raputada? Kas teile meenub lehtmetsa varjulisus või suvine kuumus, mis männimetsast mere äärde liikudes tungib sõõrmeisse ja teeb veidi uimaseks pea?
Koroonaaeg näitas ilmekalt, kui olulised on meile metsarajad, paljud pered võtsid ette sõidu linnalähedasse metsa, et värskes õhus ja looduses viibides mõneks ajaks unustada sotsiaalse distantseerimise nõue. Leidub ka neid õnnelikke, kelle elu ja töö kulgeb metsaveerel elades. Pereettevõttes metsamajandamisega tegeleva Kertu Elfenbeini jaoks on tähtis hoolitseda isikliku metsa eest, et pärandada see lastele.
Kertu peres on traditsiooniks saanud vägevatest koostisainetest imerohu valmistamine. Elfenbeinid kutsuvad seda Kertu vanaisa Erich Krosmanni järgi Krosmanni Kuradi Tuliseks.
