Põdrakanep ehk taim, millest valmistatakse imelist teed Ivan-Tšai. Shutterstock
Peipsimaale kolama sõites pakutakse alati külla saabujatele samovarist kuuma vett, mida niristatakse kangele musta teed meenutavale vedelikule kruusi seltsiks. Tegemist on kunagi vanausuliste poolt Eestisse toodud põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai'ga. Ivani tee nime all tuntuks saanud põdrakanepiteed vamistatakse samal moel kui Inglismaal populaarseks saanud musta teed - põdrakanepitaime lehti hapendatakse, seejärel hõõrutakse ja siis kuivatatakse. Vanausulised kasutavad seda teed iga ihu- ja ka vaimuhäda korral.

Ivan-Tšai on Venes tuntud olnud rohkem, kui kümme sajandit. Sellest joogist kirjutatakse vanades käsikirjades ja teda jõid Moskva linna ehitajad. Teed hindasid nii siberlased, kui taanlased ja hollandlased ning Doni kasakad. Hilisemal ajal sai Ivan Tšaist üks olulisemaid Venemaa ekspordiartikleid. Peale erilist töötlust transporditi seda teed laevadega üle kogu maailma ning ta oli sama kuulus, kui pärsia vaibad, hiina siid või damaskuse teras. Piiri taga kutsuti teda vene teeks. Sageli kutsutakse ka põdrakanepit ennast just sellise nimega ehk Ivan-Tšai. Vene meremehed võtsid Ivan-Tšaid alati oma pikkadele reisidele kaasa nii endale joomiseks kui ka kingituseks.

Ivan Tšai sai oma nimetuse XVII esimesel poolel, ajal, kui tee ja kohv alustasid oma ekspansiooni. Ahtalehisel põdrakanepil on palju rahva poolt antud nimesid. Taime hindasid kõrgelt kõik ravitsejad. Erilise populaarsuse saavutasid aga Ivan-Tšai lehtedest valmistatud nastoikad, millega raviti peavalusid ja erinevaid põletikke. Kutsuti seda taime ka kukeõunaks ning just tema noorte lehtede maitse tõttu ning milledest saab valmistada maitsvaid salateid.Ivan Tšai aitab toime tulla suurte füüsiliste koormustega, teadsid vene talupojad juba oma esivanemate käest, vahendab veebileht Heatunde.eu.

Järjekordne verstapost selle tee ajaloos on aasta 1241. Vene vürst Aleksandr Jaroslavovitsh (Nevski) vabastas oma družiinaga saksa ristirüütlitest Koporje linnakese – Suure Novgorodi loodepoolse eelposti. Linnakese elanikud ravisid Ivan-Tšaiga sõdurite haavasid, puistates taimepuru otse haavadele ning andsid võitlusest väsinud ning kurnatud meestele juua taimest valmistunud teed. Just Koporjest, mis asub praeguse Pihkva oblasti aladel sai juba XIII sajandil piirkond, mis varustas kogu maailma kuulsa Vene teega või Koporje teega ja millest hiljem sai Ivan Tšai . Seetõttu kutsutakse sageli ka põdrakanepit ennast just sellise nimega – Ivan Tšai. Venemaal kasutati seda teed tuhandete puudade kaupa.

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai
Foto: Shutterstock

Ekspordimahult oli Koporje tee teisel kohal pärast rabarberi juurt, tema järel tuli kohe kanepi kiud, karusnahk ja kuld. Koporje teest sai Venemaa kaubamärk. Euroopa tarvitas kogu aeg vene teed. Aasiast pärit tee ilmus sinna alles 3 sajandit tagasi ja tema tulek oli raske. Lugege mida kirjutas oma kirjas prantsuse kuninga Louis XIV pruut, aastal 1720: "Aasia tee maitse meenutab sõnnikuga segatud heina. Jumal hoia, kuidas sellist kibedust üldse juua saab?!"

Hiina tee tuli Venemaale esimest korda ХVII sajandi esimeses pooles, kus aastal 1683 vene tsaar Mihhail Romanov teda esimest korda maitses.

See oli tee-kohvi maailmavallutuse algus. Karavan liikus mööda Kjahtinski trassi (Suur Tee tee) kuni Moskvani terve aasta. Ivan Tšai sai oma nimetuse XVII esimesel poolel, ajal, kui tee ja kohv alustasid oma ekspansiooni. Ahtalehisel põdrakanepil on palju rahva poolt antud nimesid – igal rahval on lausa oma pikk nimekiri. Taime hindasid kõrgelt kõik ravitsejad. Erilise populaarsuse saavutasid aga Ivan-Tšai lehtedest valmistatud nastoikad, millega raviti peavalusid ja erinevaid põletikke. Ravitsejate soovitusel lisati Ivan-Tšai kuivatatud juuri sagedasti leivajahu sisse – sealt on pärit kõik tema leivaga ja küpsetamisega seotud nimed. Kutsuti seda taime ka kukeõunaks ning just tema noorte lehtede maitse tõttu ning milledest saab valmistada maitsvaid salateid. Teaduslik nimetus on aga ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium).

Teemeistrid oskasid põdrakanepist valmistada sellist teed, et tema maitse hakkas meenutama troopilistest taimedest valmistatut. Põhiline valmistamisviis oli aga järgmine: lehed kuivatati, seejärel aurutati ning muljuti ning seejärel kuivatati vene ahjus. Peale seda läbisid nad veel ühe muljumisprotsessi ja tee oligi valmis.

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai.
Foto: Shutterstock

Leidus ka kalgima südametunnistusega kaupmehi, kes Ivan Tšaid kasutasid võltsimiseks, segades teelehti selle taimega ning müüsid seda kallihinnalise idamaise tee pähe. Venemaal oli aga selline tegevus lausa seadusega keelatud. Ning harvad polnud juhtumid, kus võltsijad ka kohtukulli kätte sattusid. Ivan-Tšaist oli XIX sajandiks saanud india tee võimas konkurent. Suurbritannia, kelle valduses olid Indias tohutud teeistandused ja sellegi poolest osteti Venemaalt tonnide kaupa ka Ivan Tšaid.

Ühel hetkel aga kasvas Vene tee populaarsus sellisele tasemele, et hakkas mõjutama Ida-India Teekompanii, kelle käes oli India tee monopol, finantsilist võimsust. Puhuti üles skandaal, nagu kasutaks venelased oma tee valmistamise protsessis valget savi, see aga olevat mürgine. Skandaal kandis vilja. Tasapisi ostud Venemaalt vähenesid ning Koporje lagunes ja kasvas rohtu.

XX sajandi alguses oli Ida-India teekompanii üks I Maailmasõja organiseerijatest ja Venemaal toimuva kodusõja ning revolutsiooni toetajatest. Isiklikult Leninile maksti selle eest, et Ivan Tšai nimi unustuste hõlma vajuks. Üha rohkem tuleb välja ajaloodokumente, mis näitavad, et vene teetööstuse hävitamise taga seisid inglise teekompaniid, kes kartsid konkurentsi ning kelle ainus jumal oli raha ning maailma teeturu hoidmine omas valduses. Selle nimel ei kohkutud tagasi mitte millegi eest.

Vene ravitseja Pjotr Badmajev oli üks neist taimetarkadest, kes 20 sajandi algul avas kliiniku aristokraatliku kõrgklassi tervisehädade tohterdamiseks. Tema valmistatud pulbritega, mille põhikomponendiks oli ahtalehine põdrakanep, tohterdasid ennast ka tsaariperekonna liikmed. Kliinik omandas suure kuulsuse ning sinna sõideti end ravima igast maailma nurgast. Badmajev väitis, et taimeeliksiirid, mille koostises on Ivan-Tšai võivad inimese eluiga pikendada kuni 200 aastani. Revolutsioon. 109 aastane Badmajev arreteeriti Petrogradi tšekistide poolt. Teda piinati mitu kuud, mille käigus tema tervis alla vandus ning peale vanglast vabanemist ta varsti ka suri, kuid ta ei reetnud oma imet tegeva eliksiiri saladust. Kõik Badmajevi kolleegid lasti maha ilma igasuguse uurimise ja kohtuta. Ivan Tšai eksport lõpetati ning teda keelati müüa ka oma elanikkonnale.

Ühel hetkel said bolševikud mõistuse tagasi, ning taipasid, et Ivan-Tšai on oma rahvale siiski kasulik. Leningradi lähistele Koporje külla, ehitati Beria käsul teaduslik tootmiskeskus. Selles loodi unikaalne jook, mida hakati andma punaarmee võitlejatele – seda, et Ivan Tšai aitab toime tulla suurte füüsiliste koormustega, teadsid vene talupojad juba oma esivanemate käest.

1941. aasta suve lõpus, selle asemel, et suunata tankid Leningradi peale, andis Hitler feldmarssal von Leebile kummalise käsu suunata nad Koporje külla, selleks, et hävitada objekt „Elu jõgi“ («Река жизни»). Selle koodnimetuse taga oli Koporje teevabriku eksperimentaalne laboratoorium, mis tootis vanade vene retseptide alusel jooke, mille põhikomponendiks oli kuulus Ivan-Tsai ehk põdrakanep… Mingil kummalisel kombel tundid Hitler Ivan Tšai ees müstilist hirmu. Saksa luure kandis Hitlerile ette, et selles laboratooriumis töötatakse välja eliksiiri, mis tõstab vene sõdurite võitlusvõimet ja vastupidavust ning muudab nad praktiliselt võitmatuiks.. Tankide suunamine löögi peasuunalt Leningradilt kõrvalisse Koporje külla, kus vaid 2-3 laborihoonet ja teevabrik, pani ohtu kogu Barbarossa plaani.

Ajaloolane Aleksandr Seregin on seda lugu põhjalikult uurinud ja tunnistab, et Koporje hõõruti tankiroomikute poolt pulbriks. Kogu dokumentatsioon põletati ja inimesed, kes põdrakanepiga seotud olid, lasti koha peal maha.

Teksti on koostanud Mati Rebane.


Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai
Foto: Shutterstock
  • Flavonoide (kvertsetiin, kemferool – milledel on spasmolüütiline ja sapi- ning uriinieritust soodustav toime.
  • Parkaineid (kuni 20% ja milledel on siduvad, põletikuvastased ja verejooksu peatavad toimed).
  • Lima (kuni 15%, mis kindlustab tema pehmendava ja limaskesti kaitsva toime, rahustab, leevendab valu ja krampe).
  • Väike kogus alkaloide – suutes kogustes on tegemist mürgiga kuid väikesed kogused on suurepäraste ravivate omadustega, nad parandavad ainevahetust ja vereringet,- närvisüsteemi seisundit ning on head valuvaigistajad).
  • Klorofüll (roheline taimepigment, mis neelab endasse valguse energiat, parandab ainevahetust ning kiirendab haavade kinnikasvamist).
  • Pektiin (pikendab säilivust).
  • Lehtedes leidub vitamiine, eriti palju on seal karotiini (provitamiin A) ja C-vitamiini (3x rohkem, kui apelsinides).

Juurtes leidub palju tärklist( see on taime varu-süsivesik), polüsahhariide (osalevad immuunreaktsioonides), orgaanilisi happeid (osalevad biokeemilistes reaktsioonides ja mängivad tähtsat rolli happe-aluse tasakaalu säilitamisel).Unikaalne koostis selgitab ja määrab selle taime universaalsuse erinevate terviseprobleemide kõrvaldamisel. Ta on kerge lahtistava toimega, pehmendav, leevendav, valu vaigistav, põletikke alandav, krampide vastane jne. Põletikuvastaste omaduste poolest ületab ahtalehine põdrakanep kõiki teisi ravimtaimi ja see on saanud kinnituse ka läbi teaduskatsete. Ta on väga efektiivne oma trankviliseerivate omaduste poolest –rahustab, vähendab pinget, ärevust ja hirmutunnet.

Rahvameditsiin peab Ivan-Tšaid ammustest aegadest ka kasvajatevastaseks vahendiks. Teaduskatsed kinnitavad ka seda taimetarkade väidet – õisikutest on eraldatud kõrgmolekulaarne ühend – kanerool, millel on kasvajatevastane aktiivsus, madal toksilisus ja väga lai toimespekter erinevatele kasvajtele.

Ahtalehine põdrakanep on väga levinud taim, kuid tema kasulikest omadustest teatakse vähe. Temast valmistatud tee on üks vanimaid tervistavaid jooke planeedil Maa. Vene vürst aleksander Nevski oli veendunud, et ilma selle teeta pole võimalik kasvatada tervet meest-sõdurit ja see on tõesti nii, sest põdrakanepis ehk Ivan-Tšais leiduv mikroelementide spekter on unikaalne – ta ületab oma koostiselt laminaariat.

100 grammi rohelist massi sisaldab:

rauda -2,3 mg, niklit - 1,3 mg, vaske - 2,3 mg, mangaani - 16 mg, titaani - 1,3 mg, molübdeeni - 0,44 mg, boori – 6mg ja märkimisväärses koguses kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, magneesiumi, liitiumi jne.

Sõltuvalt kasvukohast, leidub temas 69 kuni 71 mikroelementi – see on 2/3 Mendelejevi tabelist.
Sellise mikroelementidekompleksiga ei saa uhkustada mitte ükski teine taim.

Niisamuti leidub 100 grammis lehtedes 200 kuni 400 mg askorbiinhapet, ehk siis 5-6 korda rohkem kui sidrunis ja B-grupi vitamiinid säilivad temas kõikides valmistusetappides. Ta on üks parimaid antiseptikuid - teadustõestused kinnitavad, et Ivan-Tšai ületab oma põletikuvastaste omaduste ja laia toimespektri poolest kõiki teisi ravimtaimi


Sibulakülade elu-olu augustis.
Foto: Bianca Mikovitš
  1. Suve keskpaigas, kui põdrakanep õitsema hakkab, minge maanteedest kaugemale, metsa või põlluserva, kus seda taime praktiliselt kõikjal metsikult kasvab. Korjata tasub noori rohelisi lehti, mis taimel paiknevad varre ülemisel kolmandikul. Korjamiseks võtke taime ladvast kinni ja teise käega lihtsalt tõmmake piki vart ülevalt alla . Lehed lihtsalt jäävad teile pihku ja taim ise saab edasi elada. Korjata võib ka õisi, kuid jätke ikka mesilastele ka midagi. Vanadel aegadel arvati, et kõige parem on Ivan Tšaid korjata jaaninädalal. Jaaniööl korjatud lehed aga omandavad erilise jõu ja taim ravib sadat haigust.
  2. Lehed pesta ning jätta varjulisse kohta 12-20 tunniks kuivama (kuid mitte rohkem, kui 24 tundi!). On piisav, kui lehed kergelt kaardu tõmbavad. Nende niiskust on vaja pidevalt jälgida ja vajadusel lehti segada. Kõige olulisem – mitte üle kuivatada! Fermeteerumiseks peab lehtedesse jääma piisavalt niiskust.
  3. Hõõruge lehti ja õisi käte vahel selliselt, et moodustuksid väikesed vorstikesed. Muljumist võiks teha tugevamalt, sellise jõuga, et rakud lehtedes puruneksid. Seda võib teha ka puidust laual, taignarulli kasutades. Esivanemad uskusid, et tee toimet saab tugevdada, kui lehti muljudes lugeda spetsiaalseid tervise- ja kaitseloitsusid. Nii või saada tee, mis kaitses igasuguste posimiste ja kurja silma eest või tõi joojale küllust armastust ning õnne.
  4. Nüüd aga kõige tähtsam – fermenteerimine! Sellest sõltub, millise tee te saate – rohelise või musta. Fermenteerumise aeg sõltub ümbritseva keskkonna temperatuurist. Mida soojem see on, seda kiiremini protsess kulgeb. Fermenteerimiseks on vaja lehed asetada laiale emailnõule kihtidena, mis pole laiemad, kui 5 cm ning nõu katta tiheda niiske kangaga. Anum asetada sooja (24-27°С). Ajavahemik, mis fermenteerumiseks kulub on 6 tundi kuni 5 ööpäeva. Rohelise tee valmistamiseks kulub aega 6-12-24 tundi, musta tee valmistamiseks peab fermenteerumisprotsess kestma 2-3-5 ööpäeva. Siin on tarvis jälgida, et lehed ei läheks käärima ja kangas oleks pidevalt niiske. Vahetevahel võiks kihte segada ja liigutada, et lehed ühtlasemalt küpseksid. Toimub rakumahlade hapnemine ning lehtede tumenemine. Fermenteerimise protsessi saab kontrollida lõhna järgi. Kui protsess on lõppenud, pole enam tunda tavalist rohelise rohu lõhna vaid on tunda meeldivat lille-, puuvilja- või kommiaroomi.
  5. Peale fermenteerimist on tarvis lehed kuivatada. Selleks tuleb kokku keerdunud leht peeneks lõigata ning 1-1,5 см paksuse kihina lamedale alusele laiali laotada. Seejärel tuleks lehti ahjus kuivatada 100 kraadise temperatuuri juures, ning lehed tuleks katta pärgamentpaberiga. Kuivatuse aeg on keskeltläbi 40 minutit, kuid võib kesta ka kauem. Ahju uks jätta veidi lahti. Kuivamise ajal tuleks lehti segada. Leht on piisavalt kuiv, kui ta murdub, kuid ta ei tohiks pulbriks pudeneda. Kui põhiline teemass on sellise konditsiooni saavutanud on tee valmistamise protsess lõppenud. Hästi kuivatatud teel on musta tee värvus, kuid tema aroom on tunduvalt rikkalikum. Koporje tee kodukohas kuivatati Ivan Tšaid vene ahjus ja savist alustel. Loomulikult võib tehnoloogiat kaasajastada. Käsitsi lõikamise võib asendada hakklihamasinaga, millel suured avad. Ning ahjude asemele on hakanud trügima erinevad spetsiaalsed kuivatid. Igal juhul te saate tee, mis oma maitselt ei jää milleski alla klassikalisele mustale teele, tervistavate omaduste poolest aga ületab seda tunduvalt.

Kuivatamine lõppenud – laske teegraanulitel veidike seista, et viimanegi niiskus aurustuks ning seejärel võib tee panna säilituspurki. Parimad on klaaspurgid või naturaalsest kiust kotikesed. Mida kauem teed säilitada, seda paremaks muutuvad tema maitseomadused. Sama tehnoloogia alusel võib valmistada ka maasika-, sõstra- või vaarika lehti.

Ivan Tšai valmistamiseks kulub aega pisut rohkem (10-15 minutit). Valmis tee aga säilitab oma aroomi ja kasulikud omadused 3 ööpäeva. Ühte kuiva teeportsjonit võib kasutada mitu korda. Teesse võib lisada piparmünti, melissi, roosi lehti, jasmiini õisi, kibuvitsa, mett jne.

Teemeistrid oskasid põdrakanepist valmistada sellist teed, et tema maitse hakkas meenutama troopilistest taimedest valmistatut. Põhiline valmistamisviis oli aga järgmine: lehed kuivatati, seejärel aurutati ning muljuti ning seejärel kuivatati vene ahjus. Peale seda läbisid nad veel ühe muljumisprotsessi ja tee oligi valmis
Fermenteeritud Ivan Tšaid võib juua mistahes koguses, mistahes kanguses, kuumana või külmana ning puuduvad igasugused vanuselised piirangud. Samuti ei ähvarda hambaemaili värvuse muutus.

Seda teed on lastele hea anda siis kui hakkavad hambad tulema, ta on kasulik rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Selles tees ei leidu kofeiini ning seetõttu on ta rahustava toimega ning on heaks janukustutajaks. Kui teed juua hommikul, siis annab ta jõudu ning reipust.


põdrakanep
Foto: Astrid Lepik
  • hea-ja halvaloomuliste kasvajate vastane profülaktika
  • tugevdab potentsi
  • Väga kasulik juua meestel, kellel on eesnäärme adenoom, prostatiit
  • mao- ja 12-sõrmiksoole haavandite armistumine
  • tugevdab immuunsust ja tõstab vastupanuvõimet viirusinfektsioonidele
  • kaariese profülaktika
  • parendab üldist vere koostist, vereloomet
  • vähendab organismis olevat intoksikatsiooni
  • toidu ja alkoholimürgistused
  • taastab jõuvarusid
  • neeru-ja sapikivide puhul ning põrna haiguste korral
  • tugevdab juuste juuri
  • C – vitamiini sisaldab rohkem, kui sidrun
  • väga hea põiepõletiku vastu
  • kõrvaldab peavalusid
  • rahustava toimega ja soodustab hea une teket
  • normaliseerib vererõhku!
  • on trankvilisaatoriks ja röga lahtistajaks
  • on sobilik kasutada mao ja 12-sõrmiku haavandite-, gastriitide-, koliitide- enterokoliitide ja meteorismi korral, kuna ta normaliseerib mao limaskesta toimimise, parendab ainevahetust ja soolestiku peristaltikat
  • on sobilik kasutada hüpertoonia, ateroskleroosi, kehvveresuse ja soolade ainevahetushäirete korral
  • aitab vabaneda migreenist, vähendab ärevushäireid ja rahutust, mistõttu on teda venes kutsutud ka „tukastajaks“
  • rahustab ning suurendab töövõimet
  • vähendab vere happesust ja puhastab verd
  • soovitatakse kasutada veresoonte vegetatiivse düstoonia korral
  • puhastab organismi toksiinidest
  • parandab ägedaid hingamisteede nakkuseid
  • parandab immuunsust
  • efektiivne valuvaigisti ja palavikualandaja;
  • tugev põletike vastane toime
  • taastab organismi jõuvarusid
  • sobiv kasutada seesmiste verejooksude ning valuliku menstruatsiooni korral
  • on efektiivne alkoholimürgistustest taastumisel