Dagestani vanima linna Derbendi tänavatelt saab suvel osta maailma parimaid arbuuse. Silvia Pärmann
„Mis tähendab, et ei saa? Saad küll!” kurjustab kogukas osseedi proua minuga üle laua ja hakkab pikemaks loenguks ning võib-olla isegi tegudeks valmistudes ennast toolilt püsti ajama. Tema kõrval istuvad tütred haaravad ta kätest ja sisisevad vaikselt.

Olen teist tundi Lõuna-Osseetias, esimest tundi sellel perel külas. Mu giid soovis lihtsalt nende külas vanadele tuttavatele tere öelda, mis lõppes kohe lõunasöögilauda tirimisega – ja juba olen suutnud konflikti põhjustada. Giid Georgit, keda mul nüüd hädasti vaja oleks, pole kusagil näha. Korralikus osseedi peres peetakse tähtpäevi nii, et naised istuvad sees pika laua taga ja mehed väljas kase all. Lookas on need lauad ühtemoodi, lihtsalt meeste laua ümber tunglevad ka kärbsed, mesilased ja õhtu lähenedes mõned eriti kurjad sääsed.

Konflikti põhjuseks oli klaas kohalikku puskarit, mida ma mingi mulle tundmatu pühaku auks joomast keeldusin (tõsi küll, ega pühaku tuntus ei oleks olukorda muutnud). See tõesti ei lõhnanud nagu jook, mida inimene tarvitama peaks, eriti päeval kella 12 paiku. Ja ehkki legende selle kohta, kuidas Kaukaasias ohtrast joomisest ei pääse, olin ma muidugi kuulnud, sattusin pärast mitut suve mööda Kaukaasia erinevaid tunnustatud ja tunnustamata riike reisides esimest korda ise olukorda, kus keegi arvas, et ta võib külalise peale häält tõsta ja teda midagi jooma sundida. „Ei, aitäh” oli igal pool olnud täiesti piisav, et keegi teist korda peale käima ei hakkaks. Aga Lõuna-Osseetias olin ma tõesti esimest korda ja arvestades, et Euroopa turiste jõubki sinna aastas heal juhul paarkümmend ja neist ühtegi ma ei tundud, et enne oma reisi kogemusi kuulda, polnud mul vähimatki kindlustunnet, et seal kõik teistmoodi pole.

Oma tarudega rändavad mesinikud on Kaukaasia mägedes tavapärane vaatepilt.
Silvia Pärmann

Tütarde sisin oli siiski suunatud ema ja mitte minu vastu ning käed kiskusid teda toetamise asemel toolile tagasi – külalisega nii ei käituta! Imetilluke ja vaid kümmekonnalt teiselt riigilt maailmas tunnustust leinud Lõuna-Osseetia Vabariik osutus täpselt samasuguseks Kaukaasiaks nagu kõik külad ja linnad Musta mere ja Kaspia vahel enne seda.

Ma ei läinud sellele teekonnale Kaukaasia mägedesse tegelikult sööma, ehkki välja kukkus muidugi teisiti. Nendes mägedes Mustast merest Kaspia mereni on hulk kohti, mille piiril on küll silt vabariik, ent mis on vabad ja riigid ainult nime poolest. Minu plaan dokumenteerida elu riikides, mida juskui polegi olemas, lõppes aga mitu korda päevas tõdemisega, et olgu riikide endiga kuidas on – inimesed, nende kokkamisoskus ja külalislahkus on täiesti päris ning parimate hulgas maailmas. Ja see, et mägedes on peidus nii mõnigi üsna noor riik, mida eriti keegi tunnustanud ei ole, ei tähenda, et nende köök ei oleks leidnud täielikku tunnustust kõigi seas, kes mõne suutäie maitsnud on.

Ahjusooja leiba ja saia müüakse turgudel lahtiselt.
Silvia Pärmann

Osseedi pirukad

Söömisest ei oleks tõesti niisama lihtsalt pääsenud kui puskarist ja sellest ei olnud mul vähimatki kavatsust ka kõrvale hiilida. Vastupidi, juba ootasin, et vanemad prouad endale värsketest tomatitest-kurkidest salateid, erinevaid pirukaid ja lambaliha ette kuhjaks, et võiks ka ise arvukatesse kaussidesse kaevuda. Iga osseedi pidulaua uhkuseks on pirukad. Suured, ümmargused ja rammusad pirukad, mida võib teha kõikvõimalike täidistega, aga mida peab tegema alati vähemalt kolm. Iseenesest leiab sarnaseid pirukaid ka teiste naaberrahvaste ja eriti grusiinide köögist – aga ärge seda jumala pärast ühelegi osseedile mainige! Oma territooriumi pärast grusiinidega pika ja vihase sõja maha pidanud osseedid ei ole mingil juhul nõus sellega, et nende köögis või üldse kultuuris võiks olla midagigi, mis grusiinide omale sarnaneb. Algajal Kaukaasia toidu sööjal, peab tunnistama, on sarnasusi erinevate mägirahvaste köökide vahel lihtsam leida kui erinevusi ja suures plaanis peab meeles pidama lihtsalt seda, millistes riikides tehakse šašlõkki ka sealihast ning millistes ühtegi siga kunagi nähtud ja veel vähem toidulauale pandud ei ole.

Ootamatu külaline peab arvestama tagasihoidlikuma lauaga.
Silvia Pärmann

Peab küll ütlema, et erinevalt toidust ei läinud mul joogiga hästi eriti kusagil. Proovitakse teha kõike veinist ja õllest kuni „konjakini”, aga välja tuleb … Õnneks on aga erinevalt kohalikust veinist ja viinast kohalik mineraalvesi imeline. Eriti Lõuna-Osseetias on näha, kuidas iga sadakonna meetri tagant voolab mäe seest välja mõni mineraalveeallikas, osa on loodusliku gaasiga, teised jälle soolasemad, kolmandad kuumad. Ja ehkki ükski neist pole kuidagi tähistatud, teavad kohalikud parimaid väga hästi.

Hea ja puhta vee puudust ei saa kurta tõesti kusagil ning snoobidel veesommeljeedel paneks see kõik silmad põlema – kui nad ennast vaid Pariisi ja New Yorgi peenematest restoranidest kuidagi sinna kohale suudaks korraldada.

Inguššia mesinik.
Silvia Pärmann

Maailma parim forell

Samasugused lauad kui selles Lõuna-Osseetia talus olid mind tervitanud kõikides külades – alustedas Abhaasia ja lõpetades Dagestani omadega. Hästi süüa armastavad mägedes kõik perekonnad, aga külaliste heaks pingutatakse ekstra. Kõrgeimad punktid saab üks väike Tšetšeeni küla, kus kohaliku kooliõpetaja juures kodumajutuses elasin. Pikk suvepuhkus ja koduperenaisest abikaasa on unustamatu Tšetšeeni õhtusöögi valemis muidugi olulised tegurid, selles suhtes mul ka kindlasti vedas.

Õhtusöögilaua keskmes laiutas hiiglaslik valik värskelt grillitud forelle. Umbes viiendat forelli lõpetades – no need olid tõesti pigem väikesed, ausalt – tekkis kahtlus, et viisakas oleks vist tempot alla võtta – majaperenaine ei olnud välismaalase huvi kalade vastu nähes neid puudutadagi julgenud. Sirutan vaagna tema poole – need kalad olid tõesti parimad, mida ma Tokyo peenetest restoranidest Kariibi mere rannikuni maitsnud olen ja eks see väike eneseületus oli neid jagama hakata. Aga majaperenaine kukub kätega vehkima: „Ei, ei, mul on nendest forellidest nii kõrini, silma otsaski ei taha enam näha! Meil on mägijõgi siin mõne kilomeetri kaugusel, Umar istub seal kui nõiutud päevad läbi ja muudkui püüab! Ega ta ise ei võta ka neid forelle juba mitu aastat suu sissegi, nii tüdinenud on neist! Vahel kalasupi sisse panen. No aga külalistele mõtlesime, et ikka teeme. Meil on nii puhas vesi, see pole mingi poetoit, mis on ju puhas keemia!”

Kuna mul on veel üsna värskelt meeles see halb tunne, mis tekib, kui keegi mingit jooki pakkudes liiga intensiivselt peale käib, tõstan perenaist säästes vaagna välkkiirelt enda ette tagasi ja päästan ta sellest hirmsast väljavaatest süüa õhtusöögiks maailma parimat forelli.

Seda, kui õudne on poetoit, kuuleb iga kord, kui mõni tšetšeeni, osseedi, dagestani, abhaasia, karabahhi jne proua kausse oma aias ja põllul kasvatatud toiduga lauale kannab. Peaaegu iga maapere teeb ise juustu ja leiba, köögiviljade kasvatamisest rääkimata.

„Puhas keemia on see poetoit!” kordub refräänina. Ausalt öeldes ei tea, kust nende teadmised pärinevad, sest külapoodides ringi vaadates seal peale jäätise, kommide, suhkru ja jahu suurt midagi näha polegi. Suured linnad on muidugi teine lugu, aga kes peaks viitsima mägedest iga nädal mitme tunni kaugusele toidupoodi või turule munade ja kartuli järele sõita. Aga tõsi ta on, et kui võõrast igal sammul toidu ja joogiga ei poputataks, võiks väiksemates kohtades toidupoe valik täitsa nõutuks võtta küll. Ja eks hirmutavad ka suurlinnade lähedal, otse kiirteede kõrval söövad lehmakarjad. Poepiima etiketilt peaks leidma hulga põnevaid koostisaineid, mis seni on olnud vaid mingi kunagi kooli keemiatunnis nähtud tähekombinatsioon Mendelejevi tabelis.

Kui ma alguses Kaukaasias reisima hakates arvasin, et lookas lauad kaasnevad sellega, et tavaliselt olime kas ise või meie giid külaskäigu ja kodumajutuste puhul söögikorradki ikkagi varem kokku leppinud, siis Dagestanis sai selgeks, et see asjaajamisele kulutatud energia on olnud täiesti raisatud – sama vaatepilt avaneb söögitoas ka siis, kui külaline saabub ootamatult.

Matkates mõnda külla jõudes – ja kõrgel mägedes, kus puid ei kasva, on kaugelt näha, kui inimene lähenema hakkab – olid kohalike uksed-aknad kohe lahti. Ja ehkki meil oli plaan lihtsalt mõnest kaevust külma vett küsida, tundus ebaviisakas ära öelda kutsest teed jooma, ehkki väljas oli kindlasti rohkem kui 30 kraadi sooja.

Sel ajal kui me trepil matkasaapaid jalast lahti harutame ja pükstelt tolmu klopime, on toas end katnud hämmastav laud, mille kõrval perenaine vabandab, et sooja toitu kahjuks ei jõudnud teha.

Põhjuse pika laua taha istuda leiab Kaukaasias alati. Pulmapeol Dagestanis on jõutud lauda tuua vaid kerged suupisted.
Silvia Pärmann

Mesimagus elu

Ka külalislahkete külade vahel ei jää kusagil Kaukaasias tegelikult nälga. Sest suviste mägede vaadete pärisosaks on mesilastarud ja rändmesinikud, kes on auto järjekordse idüllilise aasa juurde parkinud, et lasta mesimummudel tööd teha. Mesi on imeline, kui peaks konkursi tegema, osutuks võitjaks ilmselt Inguššia mesi – aga suures plaanis on elamus garanteeritud alati, kui lusika purki pistad. Teoorias saab mett ka kaasa osta, praktikas osutub see päris keeruliseks.

Nähes ühes pisikeses Inguššia külas aial silti „Müüme mett!”, nõan kohe peatust. Autojuht koputab väravale, räägib loo ära, et tal on siin turist Eestist, tahaks mett osta. Kümmekond minutit saab degusteerida erinevate purkide sisu, siis avastan end jälle ootamatult toast söögilaua tagant, kuhu hakkavad tekkima pirukad, salatid – ei mingit mett enam. Tund hiljem nihelema hakates – sest ega ikka ei tundu mõistlik teiste inimeste kiiret tööpäeva niimoodi raisata ja endalgi oli plaan kusagil mujal olla – asutame end lahkuma. Perenaine juba pakibki meepurke kaasa, hulga suuremas koguses, kui olen osta plaaninud. Hinna osa jäi ka enne läbi rääkimata, aga perenaine muudkui pakib! Uurin ettevaatlikult, et mis see kõik maksta võib ja et ma päris nii palju ei mõelnud tegelikult võtta … Perenaine surub purgid meile sülle ja rahajuttu kuuldes vehib kätega, et kindla peale midagi tõlkes kaduma ei läheks – ei, ei, nende esimeselt Eesti külaliselt nad küll raha võtma ei hakka, see on au, et nad saavad oma mett kinkida. Ei mingit vaidlemist, selline on traditsioon.

Suures plaanis kordub sama stsenaarium iga kord, kui üritan kusagilt mett ostma hakata. Traditsioonide vastu saab Kaukaasias haruharva.

Taimetoitlane jääb Dagestanis hätta.
Silvia Pärmann

Moodne maailm jõuab Kaukaasiasse

Maailmas on vähe paiku, kus traditsioonid oleks nii au sees kui Kaukaasias, ent moodne maailm jõuab ka sinna ja raputab juba õrnalt ka Kaukaasia köögi alustalasid. Kõigi Kaukaasia reiside jooksul õnnestub kohata ühte meest, kes ei oska šašlõkki teha – olen kindel, et näiteks kolmkümmend aastat tagasi oleks see olnud täiesti võimatu – ja minu suureks rõõmuks on see mu enda Tšetšeenia giid ning autojuht Abdullah, kes ei ole suutnud omandada seda imelist liha valmistamise oskust, mis on ometigi iga Tšetšeeni mehe auasi ja kohustus oma pere ees.

Ta on üldse suurepärane infoallikas teemal kaasaegse mehe elu Tšetšeenias – meie arutelud selle üle toimuvad loomulikult mõnes restoranis šašlõkki või vähemalt korralikku steiki süües.

Talle omase muretusega leiab Abdullah, et tegelikult ei ole see nüüd kaasaegses Tšetšeenias enam nii suur probleem: „Meie naistele meeldibki rohkem sushi.” Sushi’t, arusaadavalt, ükski tšetšeeni mees nüüd küll ise tegema ei hakka, selleks on restoranid.

„Aga sulle endale?” uurin.

„Alguses oli päris vastik, aga harjub ära.”