Silvia Pärmann
Kõigi oma Tai reiside jooksul ei olnud ma kunagi varem sattunud Chanthaburisse, Tai kõige idapoolsemasse linna, mis Kambodža piiri lähedale jäädes on tegelikult perfektne peatuspaik Angkori ja Tai kuldsete liivadega paradiisirandade vahel – aga ilmselt nende kahe magneti tõttu ka nii paljude lääne inimeste teelt kõrvale jääb.

Ent iga Tai elanik, vähemalt iga Tai gurmaan teab väga hästi, kus Chanthaburi asub.

Bangkokist vähem kui kolme sõidutunni kaugusele jäävasse Chanthaburisse jõudes ei olnud ma kindlasti esimene eestlane, kes seda linna külastas, aga kõik teised rahvad olid sealt kindlasti läbi käinud, seal söönud-joonud ja oma paremad retseptid maha jätnud.

Chanthaburi on alati olnud koduks paljudele etnilistele kogukondadele. Hiina meresõitjad peatusid sealses jõesadamas, Vietnami kaupmehed tulid ja jäid. Väike chaungi rahvas, kes elas Chanthaburit ümbritsevates mägedes, mis on täis vääriskive ja poolvääriskive ning mille nõlvad on kaetud kõikvõimalike maitsetaimedega, tõi neid alla linna jõeäärsele turule.

Nuudlielamustele lisaks pakub Chanthaburi Aasiale iseloomulikku riisi – näiteks efektselt ananassi sees serveeritult, mida Koff House Bar and Eatery kokad oskavad meisterlikult.
Silvia Pärmann

Tai inimesed armastavad rõhutada, et erinevalt oma naabritest pole nad kunagi olnud koloniseeritud. Õigupärast mõtlevad nad sellega, et keegi ei ole suutnud kunagi kogu nende riiki korraga koloniseerida, sest Chanthaburi on üks kohtadest, mida võõrvõim tegelikult valitses. Aastatel 1893–1905 olid seal prantslasesd, kes jätsid katoliku kogukonnale lisaks maha ilmselt üksjagu arusaamu köögist. Vanade jõeäärsete tehasehoonete asemele tekkinud hipsterlikud kohvikud on igatahes sellised, nagu astuks mõnda Pariisi moodsamasse kohta.

Kahtlemata on kõik need rahvad kuidagi vastutavad selle eest, et Chanthaburi restoranimaastik on riigi põnevamaid. Jah, muidugi leiab Bangkokist imelisi söögikohti, ent Chanthaburis on nende arv ühe elaniku kohta kindlasti kõrgem, ja mida eriti taid ise armastavad, hinnad poole madalamad.

Chanthaburi kesklinn, mis pakub ka kõige suuremaid elamusi, on väga jalutatav linn, kus kogu elu käib jõekallastel ja esimese majarivi taha jääval tänaval. Väikesed renoveeritud iidsed puumajad pakuvad traditsioonilisi Tai, Hiina ja Vietnami roogi, samal ajal kui suured sadamahooned on muutunud moodsateks restoranideks, millest ei puudu pitsaahjud ja kus õhtuti kõlab džässmuusika, mille saatel kohalikud, ja muidugi ka turistid, pärast päikeseloojangut terrassidele istuma ning sööma kogunevad.

Kohalik turg on kokkade seas hinnatud – linna üks turg tegutseb päeval ja teine, puuviljaturg, nii hilistel õhtutundidel, et seda nimetatakse põhjusega ööturuks.
Silvia Pärmann

Chanthaburi visiitkaart – nuudlid

Chanthaburi on eriti tuntud oma nuudlite poolest, mille retsept oli aastakümneid sama hästi hoitud saladus kui Coca Cola oma.

Esialgu oskas neid n-ö õigeid nuudleid vamistada ainult üks tehas, mis kasutas selleks üksnes Chachoengsao provintsis kasvatatud riisist valmistatud jahu. Sellele lisati kuivatatult ja peeneks jahvatatatult paar kohalikku taime. Kui komponendid olid üldteada, siis proportsioonid mitte ning retsepti suudeti hoida salajasena üle 50 aasta.

Neid saab valmistada väga mitmel moel, ent kuulsaim on kahtlemata vürtsika punase kastmega serveeritud variant.

Kuulus on ka nuudliroog, millele on lisatud peeneks hakitud sealiha, pikad oad, kuivatatud krevetid, röstitud maapähklid, kuivatatud tšillipipar ja ohtralt koriandrit.

Siis on veel Nakhon Ratchasima küpsetatud nuudliroog – selle valmistamisel kasutatakse tamarindi, magusat musta sojakastet ja hiljem lisatakse Hiina brokolit, idusid ja muna.

Tio nuea liangon – vast kõige igapäevasem neist – näeb välja lihtsalt kui nuudlid puljonigis, kuid maitseb palju nüansirikkamalt.

Toiduga ei koonerdata – see on ainult ühe seltskonna eelroogade valik.
Silvia Pärmann

Mägedest ja merelt

Chanthaburi linna ümbritsevad kõrged mäed, mille nõlvadelt tulevad maitsetaimedele lisaks väga mitmed piprad. Kui muidu ei kasutata Tai toidus nii palju ürte ning harilikult on laual ka vähem salateid ja puhtaid taimetoite kui näiteks Vietnamis, siis Chanthaburis on kohti, mis oskavad mäenõlvadest maksimumi võtta.

Pipardega ei koonerdata. Kõige parem suveniir kaasa ostmiseks on kott musta või valget pipart, ent veel kasvab seal üks hõrk taim, mida kutsutakse Tavoy kardemoniks.

Ehkki Chanthaburi olemuse ja kulgemise defineerib jõgi, peavad nad ise ennast ikkagi peaaegu et mereäärseks linnaks – selleni on küll 30 kilomeetrit. Kalaautodele pole see muidugi mingi distants ning mereannirohkus linna söögikohtades on selgelt tunda.

Omaette vaatamisväärsuseks on Chanthaburis suured kohalikud turud, mis müüvad nii kohalikke tooteid kui ka valmistoite ning nii värskeid kalu, et need üritavad veel kastides ringi ujuda.

Väikestest turgudest on armas Chalerm Jan, mis on päeval avatud turg, kuhu tasub magusaid hõrgutisi otsima minna. Nam Phu on aga rohkem üldine turg, mis päeval pole vast nii põnev – kui te just suveniire ei otsi –, aga öösel algab seal täiesti uus elu, kui tänav täitub toiduautodega. Soovitaksin nuudlisuppi, mis ei jää alla tipprestoranide omale.

Ent absoluutne kõrghetk saabub Chatuchakile, ööturule jõudes, mis on spetsialiseerunud troopilistele puuviljadele, nagu durianid, rambutanid ja mangostanid, kuid seal on ka tänavatoidu- ja riideletid.

Ka kõige tagasihoidlikuma interjööriga restoranis näeb isegi tavaline supp välja ülimalt glamuurne – maitse annab selliseks serveeringuks igati põhjuseid.
Silvia Pärmann
Tai magustoidud pole kuigi kuulsad ja isegi Chanthaburis on kõige turvalisem valida hooajalised puuviljad – muidugi kookosejäätisega.
Silvia Pärmann