Tsukiji on maailma suurim kalaturg ja ehkki sealne valik on muljetavaldav, on kõigi pilgud naelutatud tuunikalale Silvia Pärmann
Suši ja tsunamid, sake ja Hello Kitty, kimono ja sumo – tundub nagu teaksime Jaapanist kõike juba enne sinna jõudmist. Metropoli atmosfääri aga ei ole võimalik ette kujutada – seal kohtuvad geišad „Blade Runneri” tegelastega ning suudavad sulanduda üheks linnaks, kus ei ole mitte midagi tavalist ega tuttavat.

Ikkagi üllatab see, kui selgelt tõuseb jaapanlaste endi jaoks toit sellest otsatute valikute ja võimaluste maailmast esile. Kui asi puudutab toitu, siis vilistatakse reeglitele, püüdes näiteks üksjagu rohkem tuunikala, kui see on tervislik meie planeedile. Ent vähesed suudavad suširestoranis istudes ja saaki nautides keskenduda millelegi muule kui oma isiklikule heaolule.

Tokyos on võimatu halvasti süüa ka siis, kui te ei planeeri üldse oma restoranikäike ette – ehkki tipprestoranidesse spontaanselt lauda muidugi ei saa, on Tokyos raske leida kohta, ka pisikest tänavatoiduletti, kus saaks kehvasti süüa. Jaapanlased armastavad rõhutada, et Tokyos on rohkem Michelini tärnidega restorane kui Londonis või Pariisis.

Ent tärnidega restoranide kõrval on kolm ikoonilist toiduga seotud kohta, kuhu tuleb jalutuskäigule suunduda isegi siis, kui kõht on täis või kusagil tipprestoranis laud ootamas.

Silvia Pärmann

Tsukiji kalaturg

Maailma suurim kalaturg pakub unustamatu elamuse isegi taimetoitlastele ja seal ringivaatamine on täiesti tasuta. Kalakaupmehed suhtuvad turistidesse väga erinevalt – mõni annab tasuta tükikese sashimi't maitsta, teine toob järjekordset välismaalast nähes kuuldavale vaid hirmsa tõlkimatu sõimu.

Suuremaid elamusi pakub turg varahommikul, juba kella kümne ajal hakkab kõik rahulikuks jääma.

Tegelikult pakub turg kõige erilisemaid elamusi öösel, kui toimub ainult proffidele avatud tuunikala oksjon – sinna pääseb igal ööl vaid 120 pealtvaatajat. Kuna öösel kella kahe paiku ärkamine ei vaimustanud mind absoluutselt, jäi mul nägemata selle ürituse highlight – sajad turistid, kes kogunevad turuvärava taha, et siis sellele oksjonikaosele kaasa elada.

Kuna paljud Hiinast tulevad lennud maanduvad südaöö paiku, on päevaste ameeriklaste asemel öisel turul domineerivaks Hiinast pärit turistid – nad sõidavad otse lennujaamast turuväravasse.

Ent turistide huvi kalaturu ja oksjoni vastu ei vähenda mitte grammigi selle ehedust. Kalaturul on end müügilettide vahele sisse seadnud sashimi-restoranid, auravad nuudlikatlad ja erinevatel lettidel pakutakse degusteerimiseks rohkem eksootilisi elukaid kui selgeks õppida või ära süüa jaksaks.

Silvia Pärmann

Omoide Yokocho ehk Memory Lane

Õhtusel ajal suunduge aga pisikesele kitsale tänavale Omoide Yokocho ehk Memory Lane, kus aeg tundub olevat peatunud kusagil 1950. aastate alguses.

See piirkond tärkas sõja järel, 1940. aastate lõpus, olles mustal turul kauplejate avalikuks salajaseks müügikohaks. Piirkond hakkas kiiresti kujunema kauplemis- ja baaripiirkonnaks, turuplatsi asemel võis näha üsna püsivaid hooneid, mis vahel küll teineteisest ainult ühe suurema vineeritükiga olid eraldatud. Jaapanlased ei väsi iial yakitori'st – ehk kõigest söödavast, mis grillitud – ning ükski maalapp kahe juba tegutseva koha vahel ei olnud liiga väike veel ühe grillirestorani avamiseks.

1999. aastal hävitas tulekahju selle kõik, aga mitte restorani- ja baaripidajate vaimu ega tänava atmosfääri. See ehitati kiiresti üles, mõtlemata sekundikski arhitektuuriliselt millelegi sarnasele nagu kõrval tänavates paiknevad hooned.

Ehkki tänav on kitsas ja selle algusest on lihtne mööda jalutada, ei ole seda üldsegi raske leida: astu välja JR Shinjuku jaama idaväljapääsust ja jaluta hiiglasliku Studio Alta videoekraani suunas. Enne esimese ristmikuni jõudmist näed kitsast jalakäijate tänava algust – see ongi õige koht.

Päeval ei paku tänav mingit elamust, sest enamus söögikohti avab uksed tööpäeva lõpus ja siis saab kogeda Memory Lane’i õiget atmosfääri ja lõhnu. Kõige rohkem kümmekonda inimest mahutavad kohad ei võta arusaadavalt mingeid broneeringuid ja kui kusagil saab toit otsa, siis pannakse selleks õhtuks lihtsalt uksed kinni.

Memory Lane ei jää kunagi enne hommikut päris magama, pisikestesse raamenikohtadesse võib sisse astuda ka pärast südaööd ja keegi ei nähva, et köök on juba suletud, ka siis mitte, kui oled mitme tunni jooksul ainus külaline.

Pisut suuremates traditsioonilistes Jaapani kõrtsides on rõhk väga mitmekesisel toiduvalikul – tavaliselt on kaks kokka, kummagi ümber u-kujuline laud ja toit valmib kliendi silme all.
Silvia Pärmann

Shinjuku Golden Gai

Pärast õhtusööki tuleb suunduda dringile aga järgmisele kunagisele mustale turule ja endisesse prostituutide piirkonda Shinjuku Golden Gai’sse, mis on 200 imeväikesest baarist koosnev labürint. Need on nii väikesed, et mõnesse baari mahub korraga vaid kolm inimest.

Hämarad neoontuled ja madalad majad kitsaste tänavate ääres lennutavad ajas tagasi, ehkki maffiat ei pea seal enam tõesti kartma. See on Tokyo mitte-enam-väga-salajane salajane koht, kus saab kogeda Tokyo ööelu kõige ehedamal kujul.

Kui Memory Lane keskendub rohkem nuudlitele ja kanavarrastele, siis Golden Gai fookus on ainult kokteilidel. Kuus tänavatäit sõltumatuid baare meelitab muidugi ligi järjest suuremat hulka seiklusi otsivaid turiste, nii et ärge solvuge baaride peale, mille uksel on silt „Ainult kohalikele” või „Ainult püsiklientidele” – mikroskoopilistes baarides ei leiaks ükski püsikunde oma tooli, kui kõik välismaalt tulnud huvilised oma õhtuid neis baarides veedaksid.

Mõnes väikeses majas võib tegutseda mitu väikest baari, nii et iga kitsas trepp viib järjekordsesse totaalselt uude maailma.

Golden Gai kuuel tänaval, mis mahutavad kokku 200 baari, valitseb filmilik atmosfäär.
Silvia Pärmann

Kokteilide kõrval ei saa Tokyos muidugi saket unustada. Kui mujal maailmas joogitrendid tulevad ja lähevad, siis Jaapanis jääb sake alatiseks. Ainult sakele spetsialiseerunud baare leiab tegelikult igalt poolt, nii maa alt metroojaamadest kui ka pilvelõhkujate ülemistelt korrustelt – Jaapanis tegutseb kokku üle 1300 sakekoja ehk kura.

Saket juuakse nii jahutatult, toatemperatuuril kui ka kuumutatult. Jahutatult on sake kindlasti kergem ja happelisem, temperatuuri tõustes värskus taandub ja puuviljasus tõuseb. Traditsiooniliselt juuakse saket väikesest tassist, mida nimetatakse choko'ks.

Ehkki tass tundub pisike, on väga mõistlik juba ühe tassi järel püsti tõusta, labürindis ringi jalutada ja alles siis järgmine peatuskoht valida.

Kui käitute mõistlikult, olete tuunikala oksjoni alguseks veel täiesti ärkvel ja piisavalt adekvaatne, et takso võtta ja uut ikooniliste paikade ringi alustada.

Iga metroojaama ümbruses on oma toidutänav, kus saab otse töölt tulles kiirelt keha kinnitada või miks ka mitte terve õhtu veeta.
Silvia Pärmann
Algne sake valmistati Shinto templites kogu küla tarbeks – riisi mäluti ja sülitati käärimisnõusse. Süljes olev ensüüm toimis nii, et loodusliku pärmi tulemusena algas käärimine iseenesest. Nüüd valmistatakse seda muidugi modernsemal viisil.
Silvia Pärmann
Suši võib valmistada tagasihoidliku kurgiviiluga või luksusliku lusikatäie kaaviariga.
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann