Tokyos elav eestlanna: ka keedetud kartuli kõrvale soovib jaapanlane riisi

Jaapani köök erineb Eesti köögist nagu maa ja taevas. Näiteks tomatid ja kartulid, mis on nii tavaline osa igapäevasest toidust Eestis, on Jaapanis kallid, nii nagu ka paljud muud köögiviljad. Eestis ning ka suures osas muust maailmast, serveeritakse kartuleid lisandina pearoa kõrvale. Jaapanis on nad pigem eraldi maiuspalaks.

Kui ma oma jaapanlasest sõbrale esimest korda kartulisalatit ja kartuliputru pakkusin, küsis ta kohe selle kõrvale keedetud valget riisi. Jaapanlaste jaoks on valge riis justkui must leib paljudele eestlastele - ilma selleta ei ole miski piisavalt maitsev.

Köögi- ning juurviljad on Jaapanis kallid (ühe tomati, õuna, pirni, brokkoli jne hind on umbes 0,80 kuni 1,8 eurot, olenevalt hooajast ning poest), kuid selle eest on nad küll alati värsked ning näevad ideaalsed välja. Poodi jõudvaid juurvilju ja puuvilju sorteeritakse käsitsi, nii et nad oleksid peaaegu kõik ühesugused - nii, et ostja saaks määratud hinna eest alati ausa kauba, ükskõik millise tomati ta valib. Ülejäänud toit läheb ümbertöötlemisele või loomadele.

Kui telekas on reisisaade, siis võib 30% saateajast vabalt olla täidetud restorani külastustega ning lähikaadritega kohalikust toidust.

Kõik me hoolime heast toidust ning võtame mõnikord ette teekonna kallimasse või kaugemasse restorani, et kogeda gurmeetoitu. Jaapanlaste suhtumine toitu aga ületab selle taseme mitmekordselt. Toit on nagu elustiili osa ning sama tähtis, kui mitte tähtsam, kui telekast tulevad uudised ning talkshow'd. See võib tunduda alguses veider, kuid kui harjuda jaapanlaste mõtteviisiga, lisab toit teatud kogemusele uue dimensiooni.

Kui telekas on reisisaade, siis võib 30% saateajast vabalt olla täidetud restorani külastustega ning lähikaadritega kohalikust toidust. Kui käimas on saade mõnest kuulsusest, siis küsitakse ka tema toidueelistuste ning lemmik toidukohtade kohta. Nii ka vastupidi, kui mainin Eestit, siis tihtipeale küsitakse kohe alguses meie toidu kohta. See omakorda seab mind natuke keerulisse olukorda, sest eesti toidu kohta pole kahjuks nii palju rääkida, kuna me pole seda kunagi sellisele pjedestaalile sättinud nagu jaapanlaseda seda oma toiduga on teinud.

Jaapanis on ideaaliks värske toit ja toidu tekstuurid

Ka idee ideaalsest, värskest toidust on Jaapanis väga tähtis. See võib tunduda veider, kuid mereparke külastavad inimesed vaatavad akvaariumites ringiujuvaid tuunikalu ning pomisevad omaette "Näeb nii maitsev välja...". Sama juhtub ka näiteks kaheksajalgade, kalmaaride ja muude söödavate akvaariumiasukate puhul. Siin võib ka peituda põhjus, miks võitlus näiteks vaalade või muude haruldaste loomade söömise osas ei leiaks Jaapanis enamuse poolehoidu. Jaapanlased võivad vaadata vaala peale ning näha samal ajal kahte erinevat aspekti, mis omavahel seotud pole - maitsev vaal ja armas vaal.

Kombineerides erinevatest roogadest koosnevat vaagnat, valmistades Jaapani ühepajasuppi (nabe), või isegi pannil erinevaid juurvilju ning liha kokku praadides, peab tekstuuri ja visuaalse poole tasakaal olema sama tähtis kui maitse oma.

Kuigi ilmselt kõik inimesed hindavad toidu puhul nii maitset kui ka välimust, on jaapanlased lisanud toidu hindamisele uue dimensiooni. Selleks on tekstuur. Alles Jaapanisse tulles, olin ma üllatunud, sest paljud toidud tundusid mulle alguses mõttetuna - näiteks nagu toores kaheksajalg või isegi kalmaar. Kummalgi neist pole väga tugevat maitset, pigem on tegemist kummise, kergelt hamba all krõmpsuva tekstuuriga. Lisaks on olemas omapärane toiduaine nimega konnyaku, mida valmistatakse ühe lille mugulast. See on jaapani köögikultuuris väga levinud ning populaarne, kuna ei sisalda peaaegu üldse kaloreid ning täidab samas kõhtu, lisaks omab ka omapärast vetruvat struktuuri.

Ka jaapani traditsioonided maiustused, nagu näiteks mochi või daifuku, on hinnatud nende nätske ning veniva tekstuuri tõttu, lisaks mahedale magususele. Kombineerides erinevatest roogadest koosnevat vaagnat, valmistades Jaapani ühepajasuppi (nabe), või isegi pannil erinevaid juurvilju ning liha kokku praadides, peab tekstuuri ja visuaalse poole tasakaal olema sama tähtis kui maitse oma.

Miso suppi juuakse väheste lisanditega leenena pea iga päev

Kuigi köögiviljad ning puuviljad on mõnikord mõistusevastaselt kallid, on olemas odav miso, tofu, kala, vetikad ning natto (fermenteeritud soojaoad). Ka kohalikud seened on saadaval aastaringselt ning on ühed odavamatest toiduainetest. Miso suppi juuakse väheste lisanditega leemena pea iga päev ning see on kindlasti üks tervislikumaid kombeid, mis jaapanlaste toidukultuuris esineb. Ka köögiviljade kallil hinnal on oma positiivne pool - neid serveeritakse eraldi ning sellest võib saada eraldi uhke suupiste. Samuti hinnatakse Jaapanis toidu oma maitset ning ei liialdata tavaliselt maitseainetega.

Jaapanis kuuleb tihti ka sõna nomikai, mis tähendab grupiga koos välja jooma minemist. Kui seda eestlastele seletada, siis kujutatakse tavaliselt ette suuremaid alkoholi koguseid. Kuid söömine nomikai-osana on sama tähtis kui joomine ning jaapanlased arvavad ka tihtipeale, et ilma sobiva roata ei maitse ka jook sama hästi. Tihtipeale on nomikai mõte pigem sotsiaalne ning söök ja jook käivad alati käsikäes ning on tasakaalus.

Tihtipeale on nomikai - suurema grupiga koos söömise ja joomise - mõte pigem sotsiaalne ning söök ja jook käivad alati käsikäes ning on tasakaalus.

Tähtis osa jaapani toidukultuurist on ilmselt ka erinevad dieedid. Apteegid, poed ning erinevad reklaamid pakuvad tarbijatele erinevaid tablette, jooke, snäkke mis kõik peaksid aitama alla võtta. Muidugi Jaapanis tundub see natuke irooniline, sest et väga raske on tänavapildis näha ülekaalulist jaapanlast. Dieedireklaami sihtgrupiks pole ainult naised, vaid ka mehed. Toodetakse erinevaid katekiini-rikkaid roheliseid teesid ning isegi koola-maitselist jooki, mis peaks aitama kaalust alla võtta. Kindlasti ei ole need erinevad teed ning tooted imeravimid, kuid nad on väga levinud ning tervislikuks alternatiiviks magusatele sooda jookidele, mida siin tarbitakse kindlasti vähem kui Lääne riikides.

Jaapanlaste toidukultuurist on nii mõndagi õppida. Paljut sellest saab järgi proovida isegi Eestis elades. Hinnata toidu oma maitset ja struktuuri, üritada kasutada vähem maitseaineid, juua rohkem teed ning miks mitte ka hinnata väljas söömist ja joomist kui ühtset kombinatsiooni, liialdamata kummagi tarbimisega.