Merlot Shutterstock
Kujutlege Tšiili viinamarjakasvatajate hämmeldust, kui 1994. aastal pidid nad ühel õhtul uinuma teadmisega, et osa Merlot’ viinamarjapõõsastest, mida juba sadakond aastat Andide nõlvadel ja orgudes hoolega kasvatatud, ei olegi Merlot.

Tollest aastast saati on Tšiili ühe populaarsema viinamarja nimi hoopis Carmenere, veinid, tõsi küll, ikka samamoodi mahedad, veidi vürtsikad ja puuviljased.

Veinid mugavustsoonist

Tšiili viinapuuaedadesse saabus Carmenere ammu enne seda, kui viinamarju hävitav juuretäi 19. sajandi lõpul Euroopa viinapuuaedu laastas. Carmener’i sünnikohas, Bordeaux’s, lakkas selle marjasordi kasvatamine peaaegu täielikult, haiguskindlatele juurtele hakati Prantsusmaal pookima hoopis Cabernet Sauvignoni ja Merlot', mis ongi tänapäevaste bordoode baasiks ning tšiillased toimetasid pikka aega pühas usus, et mõnusa, puuviljase, pehmete tanniinidega ja täidlase palavusest pakitseva veini aluseks on Merlot. Ega nimi meest riku. Pealegi – osa ju oligi.

Tšiili veinielu on kogu sajandi jooksul nii imetletud kui ka kadestatud. Nimelt kogu ilmas viinapuid tapnud juurekahjur Tšiili ei jõudnudki. Kes teab, kas aitas Tšiili veiniaedade kõrbe, kõrgmäestiku ja ookeaniga üsna turvaliselt ümbritsetud asukoht või oli see hea õnn. Igatahes ei pidanud sealsed viinamarjakasvatajad kulutama aega ega raha viinapuuistikute pookimisele (juuretäikindluse tagab üksnes Ameerikast pärit viinapuu juure ja meile tuttavate Euroopa vii-namarjasortide oksakeste oskuslik ühendamine). Piisas vitsakese maasse torkamisest ja uus marjapõõsas vohas täpselt samamoodi kui 16. sajandil, Tšiili viinamarjakasvatuse alguses.

Maalehe koduveinikonkurss 2013
Foto: Sven Arbet

Mõõdukas vahemereline kliima, kus päikest on palju ja vihma peaaegu mitte, hoolitses ülejäänu eest. Haigused ja hallitus olid ja on harvad. Tänu lähedalasuvale kõrgmäestikule on alati piisavalt lumevett, millega viinapuuaedu kasta (see on teema, mille peale Austraalia viinamarjakasvatajad lähevad alati näost roheliseks). Juuretäi osas ollakse siiski valvel. Õigel, „päris” juurestikul kasvavad viinamarjasordid annavad küll asjatundjate meelest puhtamaid maitseid, kuid paljud poogivad oma taimed siiski lollikindlale Ameerika juurestikule – parem karta kui kahetseda. Juurekahjur pole planeedilt kuhugi kadunud, tõrjevahend on endiselt leiutamata ja turistid liiguvad mandrite ja viinapuuaedade vahel hordidena.

Muutuste pöörises

Üheksakümnendad muutsid Tšiili veininduses muudki kui viinamarjade nimesid. Alates 19. sajandi lõpust, mil Euroopa viinapuuaiad pikalt põdesid, pakkus Tšiili terveid, värvikaid, rammusaid ja alati saadaval veine nii palju, kui sooviti. Veinitööstust haldas kümmekond suurt veiniperekonda, kellest mitmed on tänaseni juhtpositsioonil. Elu oli ilus, kuni seitsmekümnendatel hakkas hädadest ja sõdadest taastunud vana hea Euroopa oma veinide kvaliteeti parandama. Ühtäkki hakkas vajadus Tšiili veinide järele vähenema ka riigis endas.

Uskuge või mitte, aga tšiillased ise ei ole oma veinidest eriti vaimustunud olnudki. Tavalised tšiillased olid (ja on) harjunud magusatest viinamarjadest kääritatud ja destilleeritud pisco'ga, mis on odav, kange ja tõhus kärakas. Lõhe ei haigutanud mitte ainult kanget puskarit joova pööbli ja peenemaid veine nautiva kõrgkihi vahel. Erinevalt Euroopast, kus viinamari ja vein on olnud tihedalt seotud, olid Tšiili viinamarjakasvatajad tõeliselt peened farmerihärrad, kes ajasid oma põllumajandusäri, ei teadnud veini tootmisest ja müügist suurt midagi ega tahtnudki teada. Kui veinitootjad marju enam nii palju ei küsinud kui varem, kisti põõsad maast välja ja istutati midagi kõnekamat. Veinitootjate mõtlemine töötas õnneks teistmoodi: otsiti uusi ekspordivõimalusi, osteti maad, pandi maha omaenda viinapuud ja hakati uurima, mida annab muuta.

Tšiili lipp
AP Photo / Scanpix

Üheksakümnendate uuendused tasusid ennast kiiresti ära: pöökpuud hakkas keldrites asendama Ameerika ja Prantsuse tamm (kummardus palju imetletud hispaanlasele Miguel Torresele, kes andis Tšiili veinitööstusele uut hoogu ja teeb seda siiamaani), veini käärimistemperatuuri hakati kontrollima ja tsisterne kunstlikult jahutama (mõjus nihe valgete veinide elegantsi ja punaste mahlakuse suunas). Vanasti juhiti Andide lumemütside vesi kanaleid pidi põldudele ja viinapuuaiad ujutati aeg-ajalt sõna otseses mõttes üle, nüüd hakati vett andma vaid nendele viinapuudele, kellel parasjagu vaja (tilkirrigatsioon) – just pooljanus ja palavuses virelevatel viinapuudel kasvavad maitsvaimad marjad. Euroopa eeskujul seoti viinapuuoksad traatidele ning hakati huvi tundma, kuidas viinapuude asukoht veini mõjutab. Uutmoodi mõtlemine ongi Tšiili veine viimasel kahel kümnendil enim muutnud ja maailmas kolleegide hulgas aktiivselt teadmisi koguvate (staar)veinimeistrite tegevust suunanud.

Jahedust otsides

Tšiili kulgeb 6000-kilomeetrise triibuna piki Lõuna-Ameerika mandrit alla. Veiniviljeluseks passib selle keskosa, kus lausa pealinna Santiago ümbruses on olnud alati imelihtne ja ülimugav viinamarju kasvatada. Veinid on rammusad ja üsna sarnased. Võttes oma otsinguil eeskuju Uus-Meremaa jahedas kliimas tehtud ülimenukatest kargetest veinidest, on Tšiili veinitootjad järjest enam nihutanud viinapuuaedu lõunasse, Tulemaa liustike poole ja põhja, kõrbe suunas, kus kõrgmäestiku ilm (2000 meetrit ja enam) on kargem ja külmast Humboldti hoovusest kantud ookeanituul tasakaalustab peaaegu pilvitus taevas lõõmava päikese kuumust. Just neil uutel aladel sünnivad erksad ja elava happega veinid, mis mõnikümmend aastat tagasi olid veel üsna harudased. Lisaks võib viinaaia rajada kuhugi erilise mikrokliimaga soppi või kuhugi, kus pinnas ihaldatud marjasordile eriti helde. Geoloogilises mõttes on Tšiili veiniviljeluse paradiis, siin on maa sees absoluutselt kõike: graniiti, kiltkivi, liiva, savi, kriiti, kruusa. Ja erinev pinnas tähendab sama viinamarjasordi korral täiesti teistsugust veini!

Jaak Eensalu viinamarjaistanduses
Foto: MARI LUUD

Iga kolmas viinapuu, mis Tšiilis kasvab, on Cabernet Sauvignon. Aastasadu tähtsaim viinamari Pais pääseb veel ainult kohaliku purjutaja tetrapakki. Jahedamate alade staariks on tõusnud Syrah (prantslaslikult karge ja võimas), popid on Carmenere, Carignan ja Malbec. Põhjast, Limari orust, tulevad suurepärased Chardonnay ja Pinot Noir, mis on edukad ka ekstreemses Lõunas. Lisaks Sauvignon Blanc, Riesling, Viognier, Gewürztraminer.

Põhjast ja tipust

Eestlane armastab Tšiili veini osta ja müüa. Seda näitavad nii müügistatistika kui ka poerii-
ulite väljapanekud. Kõige paremini läheb muidugi mahuvein, sest see on odav. Selle vastu ei saa. (Siinkohal tähelepanu: Tšiili veinide kehvem osa ületab ookeani madalamale veinikvaliteedile kohaselt tsisternis. Seda tähistab pudeli tagasildil kirje veini pudeldamise kohta Saksamaal või mujal. Ärge neid veine väga tõsiselt võtke, üks õige jook väärib pudelisse valamist tootja majapidamises.) Luksuslikult maistvad Tšiili tippveinid pole maailmas ammu enam mingi haruldus. Väiketootjate kraam kontinentidevahelise asjaajamise keerukuse tõttu siia eriti ei satu, aga midagi väärikat on tegelikult varuks isegi supertootjatel.

Tšiili võlgneb oma maailmakuulsuse suures osas mitmel aastal maailma ihaldatuimaks veinibrändiks tunnistatud Concha y Torole, kelle veine on maailma saja parima veini hulka arvatud üle 20 korra. Concha y Toro aastane veinieksport ületas hiljuti ühe miljardi dollari piiri – lihtsustatult tähendab see, et iga kolmas Tšiilist lahkuv veinipudel on täidetud Concha y Toros. Meilegi tuttavat Casillero di Diablot müüakse aastas 4,4 miljonit kasti ja pea igas meiegi külapoes pakutav Frontera on maailmas enim müüdav Tšiili veinibränd. Samas kuulub Concha y Toro loomingu hulka veinisõprade kultusvein Don Melchor ehk veinimaja asutaja nime saanud Cabernet Sauvignon, ja Marques de Casa Concha nn super-premium veinid.

Vaade Nederburgi veinimaja mõisahoonest
EE Gurmee

Proovime: Marques de Casa Concha Chardonnayst õhkub Vaikse ookeani jahedust ja burgunderlikku väärikust, mida võimaldavad põhjapoolse Limari oru viinamarjad. Siidine tekstuur, pirnid, virsikud ja viigimarjad ning pikk mineraalne järelmaitse. Võiks olla üks Tšiili paremaid Chardonnaysid. Üsna sarnase sildiga, kuid bordoopudelis Marques de Casa Concha Carmenere pärineb 500 kilomeetrit lõuna poolt, Rapeli orust, hoopis vahemerelisest kliimast. Siin veinis on mustsõstrad ja küpsed ploomid musta šokolaadi jahuste tanniinidega, sekka näputäis vürtse ja musta pipart. 1989. aastal Bordeaux’ tippmeistrite juhtimisel loodud jõuliselt mustsõstrane ja metsamarjane, tuntava tammepargi, vanilli ning east üha enam esiletõusvate maalähedaste ja veidi animaalsetegi nootidega arenev Don Melchor võiks olla kohustuslik õppematerjal kõigile, kes Tšiili veinide suutlikkuses kahtlevad.

Kuidas leida üles „õiged”, päriselt põnevad uuema aja veinid? Otsige mujalt kui supermarketist. Võib juhtuda, et vein ei ole lihtsalt enam „selle raha eest parim”, vaid muidu ka maitsev.