Oma Maitse uuris Saaremaa Muuseumi peavarahoidjalt Priit Kivilt kohalike õllekannude kasutamistavade kohta.

"Saaremaa muuseumis on ca 80 õllekannu, millele lisandub 15 Kihelkonnal asuvas Mihkli talus aegade jooksul kasutuses olnud õllekannu. Ajaliselt 19. sajandi alusest 20 sajandi alguseni, geograafiliselt Sõrvest Muhuni, esindatud on isegi Ruhnu saar. Kahte ühesugust pole, kasutatud on mitmesuguseid kaunistusmotiive ning loomulikult ei puudu ka silmatorkavad rattaga käepidemega õllekannud," rääkis Priit Kivi.

Kivi tõi välja vanim muuseumi kogus oleva õllekannu, mis pärit 1816. aastast ja et oleks ajaloolist mõõdet, siis samal aastal hakkas kehtima Eestimaa talurahvaseadus, millega kaotati talupoegade isiklik pärisorjus.

Mis on Saaremaa õllekannudele iseloomulik? Millised need mahult ja materjalilt enamasti olid?

"Oma mahult on õllekannud erinevad, kuid keskmiselt kahetoobised. Saaremaa kannud on mandri omadest mahukamad ja kaas on üldjuhul kumer. Kuna Saaremaal olid jooginõud tihedalt seotud pulmakommetega, siis olid kannud siin rohkemate kaunistustega.Kannud valmistati peamiselt kuusest, kasutati ka kadakat. Kaas ja käepide vooliti kasest. Heleda-tumeda värviefekti saamiseks lisati tumedat tamme (sügisel pandi tammelauad turbamulda ja kevadeks läksid nad mustaks)," rääkis Kivi.

Puidust õllekannud.
Kas õllekannust jõid ka naised?

"Ilmselt küll, üldreeglit ei tea, ilmselt oli see paikkonniti erinev. Aga õllevalmistamine vanemal ajal oli ikka meeste pärusmaa. Oli uskumus, et meeste valmistatud õlu saab naiste omast kangem. Hilisemal ajal sõdadest, meresõitutest, ulgtöödest jm tingituna jäi õlle valmistamine, nagu paljud muud talutööd, Saaremaal sageli naiste teha."

Kuidas õllekannusid puhastati?

"Pärast kasutamist pesti nõud hoolikalt sooja vee ja liivaga puhtaks."

Millest Oma Maitse värskes numbris juttu, vaata SIIT!

Jaga
Kommentaarid