Algus polnud paljutõotav

„Alustasime 60 perega,” meenutab Maarika. Oli kolhooside lagunemise aeg ja Uulu kolhoos müüs mesilat. Noor pere ostis kolhoosilt mesilahoone, tarud ja pered. Kogu kraam oli üsna viletsas seisus, vajas remonti ja taastamist.

Algus polnud paljutõotav. „1993. aasta oli väga raske,” jutustab Maarika. „Ostsime kogu kraami vastu sügist. Toodangut saime ainult kaks tünni, aga väljaminekuid oli palju.” Tol ajal polnud veel mesinduspoode ega mesindustarvete valikut. Õnneks on Sulev Puusepp oskaja mees, kes algusest peale on ise teinud palju vajalikku inventari.

Igal aastal teevad nad profülaktilist ravi varroalesta vastu ja sellise hoolsa töö tasuks pole epideemia nende peresid tabanud. 2005. aasta torm, mis Pärnumaad laastas, tõi kahju ka Puuseppade mesindusele, sest mere lähedal asunud tarud ujusid ja uppusid põllu peal. Tänavu suvel leidis paljude mesinike nuhtlus karu ka nende mesitarud Nigula looduskaitsealal üles ja lammutas ühe taru.
Kuna Puusepad elavad Pärnu lähedal Uulus, pole kodu juures mesilastel korjemaad, tarud on looduskaitsealal ja Talil ning ümbruskonnas vaiksetes paikades, kus elab veel üksikuid inimesi või on mahajäetud talukohad.

Mesindusaasta headus sõltub mitmest asjaolust ning üle Eesti võib mesinikelt kuulda aasta kohta eri arvamusi. Maarika Pusuepp ütleb, et pärast kahte viletsat aastat võib tänavusega rahul olla.
Puusepad müüvad oma mett Pärnu turul ja nüüd on neil Pärnu südalinnas Rüütli tänavas ka oma loodustoodete kauplus Mesilind. Head meemüügikohad on meepäevad, Pärnu gildipäevad, Türi lillelaat. Puuseppade kliendid on ka sanatooriumd, kes ostavad massaažiks mett, ja Viimsis kauplus Violia.

Mesiniku aastaring

Võiks arvata, et mesinik elab muretult ja vaatab, kuidas töökad mesilinnud ringi lendavad ning ise asub tööle vaid siis, kui mett vaja vurritada. Nii see siiski ple, kinnitab Maarika Puusepp. Kõige rohkem tööd on kevadel, kui mesilased lendama hakkavad. Siis on vaja tarud puhastada ja üle vaadata.

Pereheitmise ajal tuleb valvel olla ja nende lendu jälgida. Korjeajal raame lisada ja vahetada. „Kui tarud on kümnes kohas laiali, siis ühe ringiga lõpetades tuleb uut alustada,” tõdeb Maarika. Esimesed korjed tulevad kevadel pajult ja võilillelt, mis õitseb hästi ruttu ära. Järgnevad uued õied nii, nagu nad looduses avanevad – vaarikas, seejärel ristik ja raps, kuid kõik oleneb ilmast ja aastad pole ühesugused. Korje lõpeb kanarbiku õitsemise lõppedes.

Mesinik saab puhkust siis, kui ka viimane saak – kanarbikumesi on välja võetud ja vurritatud. Siis, oktoobris, on veidi rahulikum aega, aga peagi algavad juba jõulumüügid ja -laadad. Talvel ehitab Sulev tarusid ja raame, teeb liiste jm vajalikke puutöid. Talvine töö on ka vahasulatamine ja vahast küünalde valmistamine.

Puuseppade pere valmistab ka nn meepõhiseid tooteid, s.o mett mitmesuguste lisanditega, nagu ingveriga – kurgule ja köha vastu, taruvaiguga jm. Nemad müüvad ka kärgesid, mida paljud mesinikud ei müü, sest kärgedega, mis on väga hinnatud kurguhaiguste ja ka igemehädade puhul, on palju tööd.

Suhkru asemel on laual mesi

Kolme lapsega Puusepa pere sööb Maarika sõnul mett hästi palju. Suhkru asemel on loomulikult kasutusel mesi. Ka küpsetised, koduõlu ja -vein valmivad meega. Värsked marjad lähevad sügavkülma meega segatult. „Mesi on laual kogu aeg, lapsed söövad ka kärjekaanetust ja õietolmu,” räägib pereema. Kolm tüdrukut, 8aastased kaksikud Suzanna ja Deborah ning 10aastane Martina koolist tervisehädade pärast ei puudu, neid hädasid lihtsalt pole.

Lapsed on laatadel kaasas ja aitavad mett müüa, poes müüb ka Maarika ema. Põhimõte on oma perega tegutseda ja oma jõududega toime tulla.

„Oleme omal jõul hakkama saanud,” räägib Maarika. Mesilasperede arv pole tema sõnul nii oluline, tähtsam on, kui palju pere pealt mett saab. „Parem teha vähem ja korralikumalt ning põhjalikumalt, kui ajada suurt kogust taga,” on Puusepa pere põhimõte.