Probleem aga ei olegi need alumiiniumiga valmistatud nõud. Probleem on selgelt fooliumis ehk selles õhukeses alumiiniumilehes, millesse toidud keeratakse. Eriti problemaatiline on näiteks happeliste ja vürtsikate roogade valmistamine fooliumis, kui neid küpsetatakse kõrgetel kuumustel.

Kui rääkida inimkehale tehtavast kahjust, siis väikestes kogustes on alumiinium meile talutav. Samas tarbime me realistlikult asjale otsa vaadates palju enam alumiiniumi kui lubatud. Põhjus on lihtne — alumiiniumi sisaldavad lisaks mainitud toiduvalmistuse vahenditele ka näiteks mais, juustud, sool, tee, ürdid ja vürtsid. Samuti sisaldavad alumiiniumi meie higipulgad ning metallist saadud alumiiniumsulfaati kasutatakse vee puhastamisel.

Alumiiniumi liigne tarbimine on viidanud ka mõnele tõsisele terviseveale. Näiteks on tehtud kindlaks, et Alzheimer’i tõve tekkel on palju süüd meie elutingimustel ja toidul ning haigust põdenud inimeste lahkamisel on leitud, et nende ajus on alumiiniumikogus olnud suurem.

Pottidel ja pannidel on alumiiniumi peale kuumutatud kiht, mis ei lase alumiiniumi meie toitu. Samas kui pesemisel potti hõõruda, see koht kulub ja pikal kasutusel kaob üldse. Soovitus on osta tihemini uusi panne ja potte. Lisaks saab potte teha paremini alumiiniumi kinni hoidvaks, kui keeta tuttuues potis, pannil vett. Nii muutub kaitsekiht tugevamaks. Kui aga küpsetada fooliumiga, ei ole kuidagi võimalik seda kaitsekihti toidu ja alumiiniumi vahele tekitada.

Fooliumist võib köögis siiski kasu olla — näiteks saab seda ahju või grilli põhjas rasvakogujana tarvitada.

Oma Maitse toimetajad ja retseptide autorid püüavad fooliumist hoiduda ning võimalusel kasutada pigem küpsetuspaberit.