PIKK INTERVJUU | Sirje Potisepp: ükski toiduaine ei ole halb, halvad on toitumisharjumused

Kui kellelgi meist on ööpäevas tunduvalt rohkem tunde kui 24, siis on see äsja viiendat korda ametikohale tagasi valitud Eesti Toiduainetööstuse Liidu (lühendatult toiduliidu) juht Sirje Potisepp.

Juba 12 aastat selle organisatsiooni eesotsas olnud väsimatu naine on ka praegu Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogu liige. Ühtlasi on ta maaelu arengukava seirekomisjoni ja juhtkomitee liige, põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu liige, põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava (aastani 2030) juhtkomisjoni liige, arengugrupi Tööstus 2030 liige, kutsekojas toiduainetööstuse ja põllumajanduse kutsenõukogu esimees, Olustvere TMK nõukogu liige ning mitmete toidutööstuse valdkonnaga tegelevate töörühmade ja ekspertgruppide liige.

Sel aastal tunnustas Vabariigi President Sirje Potiseppa Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Potisepp, kelle pulbitsevast energiast jätkuks mitmele tavainimesele, on ka põllumajandusministeeriumi hõbedase teenetemärgi ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja III klassi aumärgi kavaler.

Millega sa toiduliidu juhina igapäevaselt tegeled?

Lugesin just paar nädalat tagasi lehest, et meil on nüüd ka “funktsionaalsed” toitumisnõustajad. Ma küll ei tea, mida see tähendab, aga ma võiks ka siis moodsalt öelda, et olen funktsionaalne liidujuht. Naljaga võib veel sedagi öelda, et liidujuhi amet hoiab väga hästi vormis nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ma pean olema kursis kõigega, mis toimub majanduses üldiselt ja kitsamalt toiduvaldkonnas. Toiduliidu juhina olen ilmselt oma rolli ise suurendanud, aga ma ei ole kunagi tahtnud mõnusa koha peal lihtsalt ära olla, vaid minu eesmärk on seista selle sektori eest, kus olen kogu oma teadliku elu töötanud, mida ma seetõttu läbi ja lõhki tunnen ning mille käekäik mulle väga korda läheb.

Tööpäevad on mul tempokad ja tegusad ning täis väga erinevaid toidutööstust puudutavaid teemasid. Muu hulgas tuleb aeg-ajalt tegeleda n-ö tulekahjude kustutamisega. Mulle teeb näiteks väga haiget, kui öeldakse, et üks või teine asi on ainult tootjate retoorika.

Viin väga palju läbi ka avalikke esinemisi. Valmistan need alati eraldi ette, mitte ei muuda slaidides ainult kuupäeva ära. See tähendab, et teen tööd sageli õhtuti ja öösiti. Mulle annab selleks võimaluse see, et elame mehega kahekesi ja lapsed on suured. Ka materjale enda kursis hoidmiseks, harimiseks ja tausta uurimiseks pean õhtuti lugema.

Mu töökohustuste hulgas ei ole küll kõiki neid asju, mida teen, samuti ei ole kohustust alati sõna võtta, kui kellelegi on liiga tehtud või valeväiteid esitatud, aga aus vastus on – ma lihtsalt ei oska teistmoodi ja võimalusel ikka reageerin. Mind rõõmustab liikmetelt saadud tagasiside. Ja ega liidujuhina ei hoitaks inimest, kellega ei olda rahul. Mind käivitavad rumalus ja ebaõiglus, olen lapsest saadik olnud ebaõigluse vastu võitleja. Ma ei otsi kergeid väljakutseid – kui midagi teen, panen sinna kogu oma hinge. Mulle väga meeldib see töö ja mulle läheb tegelikult ka korda, mis inimesed teevad, millised on nende valikud. Olen väga kriitiline riigi suhtes, kes kohati justkui arvaks, et inimesed on rumalad – seda just suhkrumaksu kontekstis, justkui ainult käsud ja keelud toimiksid. Tahakski öelda lahkunud ministrile, et see aeg on ammu möödas. Seda oleks võinud ehk teha 20 või 70 aastat tagasi sotsialismi ajal, me ei taha sinna aega enam tagasi. Praegu on tarbijad intelligentsed ja teevad ka ise teadlikke valikuid. Inimesed ei ole rumalad ja neile tuleb asjad lihtsalt ära seletada.