Viinakuu eri ehk Eesti alkoholipoliitika ajalugu: kuidas meil vanasti joodi
19. sajandil oli asi lihtne. Mees võis igal ajal minna kõrtsi (meie vallas Kriimani ja Haaslava mõisatele kuulunud Uniküla, Roiu ja Haaslava kõrtsid) ja juua täpselt nii palju kui rahakott, tervis, südametunnistus, kallis abikaasa ja muud „segavad faktorid“ võimaldasid. Haaslava kõrtsi tagakambris oli paaril jõukal taluperemehel koguni oma koiku olnud. Kui peremees kõrtsis aega veetes liialt „ära väsis“, sai ta kohapeal ennast voodis korralikult välja magada. Milleks koduskäimisega kallist aega raisata.
Eesti- ja Liivimaal kehtestati 1. juulil 1900 riiklik viinamonopol. Tsaaririik võttis piirituse, viina ja viinasaaduste müügi kohalikuks tarbimiseks oma ainuõiguseks. Vägijoogi pudelil pidi olema etikett mahu, joogi nime, kanguse ja hinna andmetega. Pudelid olid pitseeritud, viinad punase lakitud korgiga, lauaviinad valge korgiga ja piiritus rohelise korgiga. Viinamonopoli kehtestamisega hakkas kõrtsis käimine tagaplaanile jääma ja napsivõtmine kolis kodudesse ümber. 1914. aasta sügisel, I maailmasõja ajal, kõrtsid suleti. I maailmasõja, revolutsioonide ja Vabadussõja ajal kehtis Eestis ametlikult „kuiv seadus“.
27. aprillil 1920 võttis Asutav Kogu vastu seaduse, mille järgi alkoholi müük kuulutati Eesti riigi monopoliks. Viina hakati väljastama nimeliste tšekkide alusel, mille järgi iga üle 20 aastane meeskodanik sai kuus osta ühe liitri 40 kraadilist viina. Trahterites ja puhvetites oli alkohol eriloa alusel vabamüügil. 1921. aastal alkoholi normi suurendati, osta võis kas üks toop piiritust või 2,5 toopi viina. Tšekisüsteem kaotati Eestis 1. jaanuaril 1926. Ülemaailmse majanduskriisi ajal hakkas legaalse alkoholi tarbimine vähenema. Viina müük vähenes 40 protsenti. Tegeliku alkoholi tarbimine aga suurenes, tekkisid salakõrtsid, monopolid, aeti puskarit, valmistati koduõlut ja -veini. Seaduse järgi väljastasid oma territooriumil asuvatele toitlustusettevõtetele ja kauplustele alkoholi ja õllemüügi lubasid kohalikud omavalitsused.
Haaslava vallavalitsus väljastas aastatel 1922-1934 kohalikele kaupmeestele-poepidajatele kümmekond õlle ja lahja alkoholi müügi luba. Viina Haaslaval legaalselt osta ei saanud.
Küll aga siga pori leiab. Haaslava karskusseltsi „Priius“ koosolekul kurdeti 1924. aastal: “Meie vald ägab alkoholi hirmuvalitsuse all. Viiel kilomeetril, Võnnu valla piirist kuni Emajõeni on viis, kui mitte rohkem joomakohta, kust kangemat kraami saab. Neile on rahva seas kõlavad nimetused antud – „Must kass“, „Sillaotsa restoraan“, „Pauli kabaree“, „Karskuse kõrts“ jne. 18. juunil 1934 võeti Eestis vastu piirituse ja alkohoolsete jookide müügiseadus. Kohalikelt omavalitsustelt võeti ära õigus kehtestada territoriaalset alkoholi müügi keeldu, kuna see soodustas salaviina müüki. Nüüdsest lubati ka seltside piduõhtutel viina müüa, seni tohtis avalikel rahvaüritustel müüa ainult õlut ja veini.
Viinapoodide avamine oli teadlik riiklik poliitika, sellega suurendati riigi sissetulekut ja vähendati salaalkoholiga kauplejate ja salakõrtside kasumit.
“Postimees“ kirjutas 4. august 1934: “Maa kauplused saavad viinamüügi. Kuna rea maakaupluste poolt oli maksudevalitsusele esitatud palveid viinamüügi loa saamiseks, siis käis vastav komisjon koha peal oludega tutvumas. Sõideti läbi Haaslava, Vastse-Kuuste, Ahja ja Alatskivi rajoonid, kokku 10 kauplust, kus ka vastavad aktid koostati. Pearõhk, et palve saaks jaatavalt otsustatud, langeb sellele, et kauplus ei asuks koolide, vallamajade ega muude sarnaste asutuste läheduses ja viinamüügi õigustega kaupluste vaheline maa oleks mitte vähem kui kuus kilomeetrit. Teenistus oleks poodnikel 5-6 senti liitri pealt. Komisjoni kuulusid maksudevalitsuse, politsei ja maavalitsuse esindajad.”
Haaslava vallas sai viinamüügi loa Roiul asunud August Otsa kauplus.
Tallinnas, Riigiarhiivis on säilinud toimik: „August Otsa riigi viina– ja piirituse kauplus Haaslava vallas. Alustatud 3. september 1934, lõpetatud 2. jaanuar 1940.
Leping sõlmiti 30. juulil 1934 August Danieli poeg Otsa ja Tartu maksuinspektor Karl Mäekala vahel. “Ettevõtja kohustub oma Tartumaal, Haaslava vallas, Roiu mõisas asuvas kaupluses käesoleva lepingu kinnitamisest teadasaamise päevast arvates kuni 31. detsembrini 1936 väikesel viisil viina ja puhast piiritust üldtarvitamiseks ning denatureeritud piiritust põletamiseks majandusministri poolt kinnitatud tingimuste kohaselt müüma.
Maksudevalitsus maksab ettevõtjale igalt edasimüügiks antud viina, piirituse ja denaturaadi liitrilt viis senti. Kauplus on avatud igal äripäeval kell 8.00 - 20.00.“ Kauplus asus praeguse Roiu ristmiku kõrval olnud Haaslava tuletõrjeühingu majas. Mitte kõik ei olnud viinakaupluse avamise üle rõõmsad. „Postimees“ kirjutas 17. oktoobril 1934: ”Palju tuska sünnitab Haaslava karsklaste peres asjaolu, et valda on tekkinud avalik alkoholi müügikoht, milline asjaolu juba ennast tunda annab.” 11. novembril 1935 tõsteti komisjonitasu kuuele sendile liitrilt – “Kuna August Otsa on viina ja piirituse müüki seni korralikult teostanud, ei ole soovitav Haaslaval, Roiul viinamüügikohta ära kaotada. Tartu linn saaks küll rohkem komisjonitasu, kuid Haaslava ümbrus peaks sel juhul viina ja piiritust ostma Tartust, Vana Kuustest, Rebaselt või Võnnust. Viimased kaks kohta on aga Roiult umbes 9,5 kilomeetri kaugusel.”
Kange alkohol oli tollal kallis kraam. Joogikraami hinnad olid 1938. aastal: Kolmveerandliitrine pudel piiritust, 95 kraadi kange, maksis 4.95; lauaviin 45 kraadi, pooleliitrine pudel 2.15; lauaviin, 40 kraadi, pooleliitrine pudel 1.95 ja viin, 40 kraadi, kolmveerandliitrine pudel 2.05. Lauaviin ja piiritus olid müügil ka veerandliitrites pudelites.
3. jaanuaril 1939 karmistas valitsus alkoholi müügitingimusi. Võeti vastu alkoholi müügi seaduse muutmise seadus, mille järgi võis alkoholi müüa kauplustes kell 9.00 - 22.30 ja öölokaalides kuni kell 2.30. Seni oli müük kauplustes lubatud 7.00 - 23.00 ja öölokaalides kuni kell 6.00 hommikul. Seltside, ühingute, klubide või muude koonduste poolt korraldatud ballid, peod jmt pidid lõppema senise 6.00 asemel kell 3.00.
Lõpetuseks ajalehes “Postimees” 26. juunil 1934 ilmunud lugu, mis nüüdseks manalateele läinud ajaloohuvilisest vallakodaniku mäletamist mööda võis olla meie koduvallas juhtunud.
„Ühe Tartu lähedase valla napsisõbrad asusid lustaka meeleolu saam-seks tarvitama puskarit. Viimane oli kange ja võimutses varsti meeste üle. Mehed hakkasid suurustama oma jõuga. Kõik pidid olema üle valla vägevamad jõumehed. “Sina kah mõni jõumees, pärast kaitseliidu raske-jõustiku võistlusi sõitis sul naine kuu aega jalgadega seljas.” “Sina aga tegid köit vedades püksid täis.” Pisteti rinnad kokku. Kangema jõumehe selgitamisel tekkis tüli, mis lõppes üldise kaklusega. Kakeldes ja kraageldes väsisid mehed aga nii ära, et lahinguplatsile magama jäid. Teisel hommikul ärgates meestel südamed pööritasid ja saadud võmmud valutasid. Ühiselt otsustati kõike seda pahandust puskari pruulijale kätte maksta, kuna teda kõige kurja juureks peeti. Puskariajaja sai oma jao ja õige täielikult. Meelte rahustuseks peksti puruks ka puskari valmistamise riistad. Siis sõlmiti omavaheline leping, et keegi asjaosalistest enam ei võta “suu sisse” puskarit. Jõudu asjaosalistele lepingu pidamises.”
