Fotod ritta üks-kaks kolm!
Ravimatu fotokroonik! Sellise diagnoosi paneks ma nii endale kui ka paljudele teistele väikelaste emadele. Kui mu vanim laps Eliise ligi 11 aastat tagasi sündis, ostsin peegelkaamera, et teha ilusaid pilte tütre argitoimetustest, aga ka kõikidest erilistest “esimestest”: esimene kohtumine vanavanematega, esimene püreetoiduamps, rannaskäik jne. Paar aastat tagasi, enne pesamuna Hugo sündi, ostsin vinge kaameraga telefoni, et saaks kõike veelgi operatiivsemalt jäädvustada. Tulemuseks on nüüd kolme lapse peale kokku 14 fotoalbumit rohkem kui 2500 pildiga.
Saanud kätte järjekordsed kolm matsakat ümbrikut fotosid, mis on vaja albumitesse paigutada, ohkasin ja mõtlesin: milleks see kõik? Miks ma seda iseendale teen? Kas saaks ka kuidagi lihtsamalt?
Nunnumeetri hetki palju
Fotograaf Kadri Audova (34), Miranda-Marie (10), Dorise (9) ja Kauri (8 k) ema, tunnistab, et on temagi kimbatuses mõtisklenud: kui palju pilte on piisav? “Lapsed kasvavad kiirelt ja mõnikord tundub, et fotosid neist on omajagu. Samas piinavad süümekad, kui kaamera jääb liiga kauaks kapile vedelema või mõni eriti vahva hetk jäädvustamata.”
Nunnumeetrit käivitavaid hetki on väikeste lastega peredes palju, kõikidel mobiilidelgi kaamerad ja nii võib juhtuda, et juba mänguväljakul käigust saab viis vahvat fotot. Fotokroonikute toel sõuab ainuüksi Instagramist iga päev läbi 95 miljonit pilti ja videot, kümneid kordi rohkem jäädvustusi jääb seadmetesse või pilve õõtsuma.
