Terve Heleni rasedus kulges siiski pidevate verejooksudega haiglas olles ja pärast 21. nädalat teda enam koju ei lastudki. "Olin rangel voodi­režiimil, tohtides algul tõusta vaid tualetti ja pesema minekuks, viimased kaks nädalat ei lubatud mulle enam sedagi..." meenutab naine. Teda valdasid küsimused, hirm ja teadmatus. “Kui kaua ma veel rase olen? Mis edasi saab? Mis saab mu tütrekesest? Kas ma pean temast loobuma? Kas ma pean mõlemast oma lapsest loobuma?”

Kui rasedust oli täitunud 24 nädalat ja 5 päeva, algas lakkamatu verejooks ning ema viidi keisrilõikele. Sündisid 652-grammine poiss ja 632-grammine tüdruk. “Esimest korda ise beebide juurde pääsedes olin šokis! Kuigi ma olin vaimusilmas ette kujutanud, et nad on väga-väga väiksed, siis ma ei uskunud iial, et nii väikesed! Kuvööse vaadates tundus mulle esmalt, et need on tühjad..." Teki nurga alt ilmusid siiski imetillukesed beebikekesed nähtavale “Ja seal ta oli, minu väike pojake. Uskumatu! Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada... Seal oligi keegi ja see keegi oli minu poeg! Ja mul on nüüd tütar! Mul on kolm last!” oli Helen pisarateni liigutatud ning südamest uhke, et kaksikud olid tublisti sündinud.

Sellega pole aga Kristjani ja Heleni lugu veel sugugi lõppenud - ees ootas pooltest keerulist aastat katsumusi, aga ka õnnestumisi. 

Kui kaksikud olid seitse nädalat vastu pidanud, sai Helen sai ühel hommikul haiglast kõne...