Sel mehel polnud kommet napsitada, ta oli tähelepanelik ja abivalmis, tundus haritud, hoolitses oma välimuse ja kodu eest, naabrid ainult kiitsid teda... Mõne aja pärast kolisin tema juurde.

Talle ei meeldinud, et ma oma sugulastega suhtlen. Tema ise ei suhelnud oma perega, ma ei näinudki tema sugulasi ega sõpru. Siis tahtis ta, et ma töölt ära tuleksin. Seejärel, et müügu ma oma korter ära. Tundsin hinges, et see on vale, aga ta sai mu niikaugele, et paningi kuulutuse lehte. Siis hakkasid tal tekkima tujud, kus ta püüdis oma sõnade või vaikimisega mulle haiget teha.

Sünnitust ta filmis, kuid kadus siis kohe, ei õnnitlenud mind ega võtnud last sülle. Läks koju naabritele videot näitama. Tema laps ju sündis! Kui haiglast koju saime, oli meie valitsev meeleolu jäine ja tuim. Hakkasin tajuma tema hoiakut: sinu elu kuulub mulle, sa pead mu sõna kuulama, ma võin teha sinuga, mida tahan.