Alles kooli­eelsel arenguvestlusel selgus, et nüüd tuleb meil tütart aidata ja ruttu. See oli šokk!

"Mirtel käis eralasteaias. Seal polnud tugispetsialiste – ei logopeedi ega kedagi teist. Et kõik pole korras, märkasime liiga hilja. Ka näiline rahulikkus võib olla ohumärk, nagu lasteaiaõpetaja lõpuks väitis. Lisaks rõhutas ta, et meie tütrel võtab riietumine ebaloomulikult kaua aega," pihib Mirteli isa.

Mirtel* oli väga oodatud laps. Algul oli temaga kõik väga lihtne. Ta oli vaikne ja hea tüdruk. Sai eakaaslastega hästi läbi, kuid armastas palju ka üksi tegutseda. Areng tundus eakohane, ta õppis õigel ajal kõndima ja rääkima. Hakkas kohe hääldama r-i ja asus juba nelja-aastaselt sõnu kokku veerima.

Ootamatu ohumärk

Et “rahulikkus” võiks olla ohumärk, nagu lasteaiaõpetaja väitis, ei osanud me kahtlustada. Lisaks rõhutas ta, et endavanuse kohta võtab tal riietumine liiga kaua aega.

Diagnoosiks saime pervasiivne arenguhäire ehk autismispektri häire. Intelligents on tütrel normi piires, nii et lihtsustatud õpet ta ei vajanud, probleemiks oli suutmatus emotsioone juhtida. 

Millest Pere ja Kodu veebruarinumbris veel juttu, loe SIIT

Olime sügisel kooliteed alustavale Mirtelile välja valinud erakooli, kus tütar käis ka eelkoolis. Kui seal kuuldi meie murest, ei tahetud enam kuuldagi, et tütar võiks selles koolis õppida. “Me ei saa sellise lapsega hakkama. Meil puudub pädevus. Me õpetame oma koolis normaalseid lapsi.” 

Tuli leppida võimalusega, mis meile jäi – ühe väikese Eesti linna tavalise kooliga. 1. septembri hommikul seisiski Mirtel, pilk selge, aga silmis hirm, klassiukse ees ja lohutas meid: “Ärge kartke, ma tulen toime!” Sel hetkel uskus ta seda isegi veel. Tema klassis oli 26 last, neist koguni kolm tugevalt erilised ja käitumishäirega.