Diana Fortuna-Juks elab abikaasa Ragnari ning laste Adele, Jeoneli ja Enricoga Tartumaal eramajas. Samasse majja alumisele korrusele mahuvad elama Diana vanemad Anu ja Ivan, kellega lastel on tihe side. Anni Õnneleid
Noorem ja vanem põlvkond ühise katuse all pole iganenud nähtus midagi. Sellise elukorralduse valib praegugi­ üha rohkem peresid, kes kinnitavad, et plusse on ­miinustest kõvasti rohkem.

Vanasõna “Selleks, et kasvatada last, on vaja tervet küla” on nii haridustegelased kui ka psühholoogid hakanud jälle üha sagedamini tsiteerima, rõhutades põlvkondadevahelise sideme tähtsust lapse arengus. Psühholoogid on koguni visanud õhku arvamuse, et (väike)laste sagenenud arenguprobleemid võivad olla kinni selles, et põlvkondade side on nõrk — ei elata enam koos ning noortel vanematel pole lähedalt nõu ja tuge saada.

Isegi raseduskriisi ja sünnitusjärgse depressiooni sagenemine võib nende arvates sellega seotud olla, et igatsetud privaatsus ei maitsegi värsketele emadele-isadele nii magusalt. Privaatsuse kõrvale trügib hoopis halvem loom — isoleeritus. Kes aitab, kui pereisa on pikki päevi või nädalaid tööl ja naine lastega üksi kodus? Kuidas saavad ema ja isa omavahel aega veeta, kui lapsehoidja leidmine võtab kogu jõu, nii et tundub lihtsam mitte otsidagi? Ehk just osalt ka sellepärast liiguvad paljud noored jälle meelsasti juurtele lähemale.

Kuid mida sellise elukorralduse juures tingimata jälgima peab ja millistes küsimustes ilmtingimata varem kokku leppida tuleb?