Liisi ja Veiko meenutavad, et kui Kristiin veel kõhus oli, oleks beebi justkui püüdnud end seal ise ümber keerata – kõht oli siis lapik nagu ulmefilmis! Foto: Hele-Mai Alamaa
“Kui su beebi tuleb ilmale keisrilõikega, mõtled ehk korraks paratamatult, et oled emana läbikukkunud, sest ei sünnitanud “ise”,” kirjutab Liisi (31). "Ma valiksin iga kell uuesti keisrilõike"

Ämmaemand ütles, et ma olen õpikurase – alati nii rahulolev, rõõmus ja pole millegi üle kurta. Mitte miski ei ennustanud, et raseduse lõpp kujuneb parajaks katsumuseks ja lõppeb keisriga, sest beebi ei keera hoolimata katsetest end kõhus õigetpidi. Emaks saamine raputas mind äärmiselt kõvasti ja elu on hoopis uue tähenduse saanud.

Minu rasedus oli tõepoolest justkui õpikust. Aga ainult alguses. Juulikuises kontrollis, 34. rasedusnädalal selgus, et preili ei ole end ikka veel õigesse asendisse keeranud, vaid on tuharseisus. Ämmaemand andis beebile veel aega ja kodus pidasin temaga pikki vestlusi teemal, miks ta ei võiks end ikkagi ümber keerata. Järgmise kontrolli ajal oli ta aga endiselt tuharseisus. Võimalus oli proovida sellist protseduuri nagu loote väline pööramine. Lugesin ja uurisin selle kohta – kogemusi oli erinevaid.  Otsustasin siiski selle kasuks.

Loe, millest Pere ja Kodu värskes numbris veel juttu, SIIT

Hiljem seisin valiku ees keisrilõige või tuharseisus beebi sünnitamine? Ma ei osanud kohe arstile vastata, sest vaatamata selgitustele ja esitatud küsimustele ei suutnud ma otsustada, milline oleks parim valik.