Foto: Hele-Mai Alamaa
“Parim nipp õnnelik olla on säilitada rahu. Ma küll alles õpin seda, sest olen hästi energiline ja vahel lausa närviline inimene,” tunnistab Birgit. “Et ma aga ise seda teadvustan, jälgin ennast ja vahel lihtsalt sunnin end rahulikuks."

Birgit oli Simeoni sündides kodune kolm kuud – kuu aega rasedana ja kaks beebiga – ning alustas siis vaikselt esinemisi. Helini sünni järel läks ta lavale juba üheksapäevase beebi kõrvalt. 

"Muidugi on aeg-ajalt tunne, et appi, nüüd läheb kõik metsa! Ent püüan hingata sisse-välja ja tuletada endale meelde: peamine on, et lapsed on hoitud ja armastatud ning ka meie Indrekuga hoiame teineteist.”

Indrek on Birgitile ühtaegu nii abikaasa kui ka mänedžer. “Muusikuna pean mänedžerile ütlema, kui mulle miski ei meeldi, aga ta on õnneks külma närviga ja kannatab mu välja,” naerab Birgit. Eks vahel tuleb ka ootamatusi ette. Birgit meenutab, et kui Simeon oli alles paarikuune, pidid nad Indrekuga koos kontserti andma. “Meil polnud sel hetkel tugivõrgustikust võtta kedagi, kes beebit hoiaks. Nii me lihtsalt haarasime ta väljasõidule kaasa lootuses, et küll kohapeal keegi teda vaatab, kui laval oleme.” Lõpuks kukkus välja sedasi, et peaaegu kogu esinemise aja pidi toona veel isakogemuseta Mikk Saar lava taga beebit hoidma.