Maarja on tänulik oma imelistele tütardele ja mehele, kes teda sellel teekonnal, mida ta läbib, toetavad. Ketlin Kuld
Mu tütrekesed on seda kõike väga lähedalt pealt näinud. Näinud minu pisaraid, ahastust ja hirmu. Ma ei ole osanud neid selle kõige eest kaitsta, sest vägisi naeratuse näole rebimiseks pole olnud grammigi energiat.

Nad on näinud ema, kelle süütenöör on äraütlemata lühike. Mõnikord ma vihastan nende peale ja karjun. Nad on näinud ema, kes ei jaksa kuulata nende muresid, mõnikord isegi rõõme mitte. 

Millest Pere ja Kodu jaanuarinumbris veel juttu, loe SIIT

Tõsi, tänu sellele hullule ajale olen hakanud tohutult hindama neidsamu lastega koos olemise hetki. Olen neid vedanud metsa matkarajale, oleme istunud vanema tütrega kahekesi kohvikus ja juttu ajanud ning väiksemaga lihtsalt kallistanud, kallistanud, kallistanud.

Su beebi ei maga hästi ja nutab palju? Tee NII ja terve pere saab jälle magada!

Mu lapsed on näinud ema, kes ei taha teha muud kui oma lapsukesed lihtsalt kaissu võtta, teki üle pea tõmmata ja oodata, kuni see kõik viimaks läbi saab. Aga selle asemel läks kõik aina hullemaks