Annely ja Marteni hinnangul olid lapsed Karl Oskar, Mattias Joosep ja Mihkel Villem küpsed uueks väljakutseks, et kolida vahelduseks Hiinasse.
Võtta eeskuju või mitte? Kas Eesti lapsed võiksid veelgi rohkem õppida, et kindla peale ka rahvusvahelises võidujoooksus esimeste hulka tulla? Või on selline lastekasvatus liig? Kuidas Hiinas lapsi ja nende elu planeeritakse, kirjutab Hille Hanso.

Marten ja tema abikaasa Annely kolisid koos perega Hiinasse kaks aastat tagasi. Lapsed Karl Oskar (12), Mattias Joosep (11) ja Mihkel Villem (10) olid juba piisavalt suured, et uues ja erilises keskkonnas kohaneda.

Annely ja Marten seletavad, et riigis, mis tänu majandusreformidele vähem kui 50 aastat tagasi maailmale avanes, on haridus hinnas ning kogu ärkveloleku aja pühendavad lapsed õppimisele. Esiteks on teadus ja haridus olnud aastatuhandeid Hiinas au sees. Teisalt tingib seda vajadus: 1,3 miljardi inimesega riigis toime­tulekuks peab visalt tööd tegema ja haridus on hea töökoha tagatis. 1979. aastast kestnud ühe lapse poliitika asendus Hiinas 2015. aastal kahe lapse poliitikaga, kuid piirangu tõttu jäi vahepeal sündimata ligi 300 miljonit inimest. Kuna Hiina pole Põhjamaade-taoline heaoluriik, on sadadel miljonitel üksikutel lastel nüüd kohustus vanemaid toetada ja samas oma lapsed üles kasvatada. 

Marten toob välja, et peale hariduse väärtustatakse Hiinas õpetajaametit. 

Annely-Marteni pojad panevad samuti haridusele rõhku. Nad käivad Kanada rahvusvahelises koolis, kus õpe on inglise keeles, kuid toimuvad ka mandariini keele tunnid.  Lastele antakse koju palju ise­seisvat tööd ka koolivaheajal. Vähemasti pool klassist on hiina päritolu, seega on suhtlusvõimaluski lähedalt võtta. Mattias Joosep arvab tänu hieroglüüfidele, et seda põnevat salakeelt tuleks küll osata. Marten sõnab: “Mandariini keeles on pojad juba nii tublid, et näiteks turul kaubeldes parandavad mindki.”