Eestis elava pagulaspere ema: kodumaal oleks pere mind beebiga aidanud. Siin olin üksi ja ligi hiilis depressioon
Millest värskes Pere ja Kodu ajakirjas veel juttu, vaata SIIT!
Afifa (25) on Eestis elanud aasta ja viis kuud. Teekond siia oli üsna keeruline, kuid koduriigist põgenemine oli ainus võimalus – usulise tagakiusamise tõttu pole Ahmadiyya moslemikogukonna liikmetel Pakistanis ohutu. "Enne polnud ma Eestist midagi kuulnud. Ometi magasin ma esimesel õhtul pärast siia jõudmist viimaks hästi – lõpuks olime turvalises kohas!"
"Mustamäel on palju aafriklasi ja alguses oli mul seal lihtsam leida inimesi, kellega rääkida. Kui ma rase olin, otsustasime aga Mustamäelt lahkuda, sest tundsin, kuidas inimesed mind jõllitavad ja väldivad – kui soovisin näiteks ühissõidukis vabale kohale istuda, pani naaber sinna ruttu oma kotid, et ma tema kõrvale tulla ei saaks. Emotsionaalselt oli see mulle tohutult raske!" jutustab Ayo (30). "Kolisime Lasnamäele, mis oli parim otsus. Meie üürileandja muutis minu arvamust eestlastest väga palju, ta on väga sõbralik ja lahke."
Ayo ütleb, et lapse saamine oli veidi hirmutav kogemus, sest tal puudus tugisüsteem. "Mu ema ei saanud tulla Eestisse ja abikaasa isapuhkus lõppes enne sünnitust, tema tööpäevad on tihti väga pikad. Kodumaal oleksin ümbritsetud suurest perest, kes kõik lapsega toimetamisel abiks on. Siin pidin päevast päeva vastsündinuga üksi hakkama saama ja tundsin, et depressioon hiilib vaikselt ligi."
