Hele-Mai Alamaa
Kogu saadud tähelepanu tekitas minus tunde, et olen hoitud, seda pärast esimest sünnitust Eestis kahjuks ei olnud. Toona tundsin end kui kõrvale heidetud kookon, millest liblikas välja oli lennanud. Mina, kes ma olin – nagu iga sünnitaja – millegi uskumatuga hakkama saanud, olin kõrvale jäetud. Hinges kriipis, miks mulle natukegi hingeabi ei antud.

Millest Pere ja Kodu veebruarinumbris veel juttu, vaata SIIT.

Minu Berliini ämmaemand külastas meid juba järgmisel päeval, mis sest, et oli laupäev. Vajaduse korral tuleb ta esimestel nädalatel kas või kaks korda päevas kodu­visiidile. 

Võtsime mõlemad suure lähkri teed ja ta alustas: “Nüüd räägi kõigest, mis sünnitusel juhtus, kuidas end tundsid ja kuidas praegu tunned. Kiiret ei ole, räägi kõigest!” Mina siis aina ventileerisin end. Ta ei öelnud seda lauset, mida minu meelest ei tohiks keegi teine peale sünnitaja öelda: “Aga nüüd on see tehtud!” See on koht, kuhu sünnitaja peab ise jõudma – selle tundeni, et nüüd ei pea sellest enam rääkima, tegu on tehtud.

Pärast eelmist sünnitust Eestis ei saanud ma ise suudki lahti, kui juba kuulsin: “Nüüd on see tehtud, lõpp hea, kõik hea.” Kui füüsiliselt sünnitasin kaheksa tundi, siis emotsionaalselt tegelesin sünnitusega nädala. Sünnitus on ju midagi täiesti pöörast, millele võiks alati järgneda hingepuhastus. Mina vähemalt tundsin seda selgelt