Hele-Mai Alamaa
Me mõlemad vanaemaga teadsime, et vanaema pole ema. Mina, passides kas või terve päeva tänavanurgal oodates, kui tulemas oli Ema. Kas vanaemal oli hetki, mil ta soovis, et ei peaks enam lapsekarjas olema ning kogu seda igapäevategevuste ja vastutuse koormat kandma?

Elu sättis asjad nii, et oma elu esimese kümnendi olin vanaema väike sidekick. Ta ei kurtnud kunagi, et olin talle justkui neljandaks tütreks, vaid tegi kõike seda, mida oli teinud juba lugematu arv kordi oma esimese kolme tütrega. Valmistas süüa, vedas mind varastel hommikutundidel kelguga bussile, sealt laste­aeda ja edasi läks tööle. Õhtul tuldud teed tagasi. Nende minekute ja tulekute vahele jäid muidugi kõik lasteaiapeod lumehelbekesekleitide ja jänese­kostüümidega, haiguspäevad ja -ööd.

Millest värskes Peres ja Kodus juttu, loe SIIT

Kas vanaemal oli hetki, mil ta soovis, et ei peaks enam lapsekarjas olema ning kogu seda igapäevategevuste ja vastutuse koormat kandma? Välja küll ei paistnud, aga küllap tal ikka oli. Minul oma kahe lapse ja igapäevaelu rutus küll on.