Hele-Mai Alamaa
Mäletan, kuidas põgenesin vannituppa, jättes ühe minuga võrdväärselt väsinud ja vastusteta küsimuste käes vaevleva noore isa lapsega omapäi. Laskusin vanni põhja, veealuse maailma kaaluta oleku ja kumisevate kaugete kõlade maailma ning püüdsin unustada.

Millest värskes Peres ja Kodus veel juttu, loe SIIT

Mäletan veel tunde-päevi-kuid kestnud vaikelulisi kulgemisi beebi ja väikelapse seltsis. Hetkedel, mil see ei olnud nunnu, muutus kõik piinarikkaks kella tiksumise kuulamiseks. 

Leides lapses oma elu mõtte mitmekordistumise, kaotab naine suurt eesmärki, elu edasiandmist teenima asudes millegipärast tihti omaenda näo. Mõnikord päris pikaks ajaks.