Elo Mõttus-Leppik ja tema firmaroad Foto: Kristjan Järv
Olgu ta mürakarust poiss, kes pudeliski paigal ei püsi, või hell tüdruk, kellele kuluks ära tsipake julgusetinktuuri. „Küllalt levinud on vanemate soov toota lapsest iseenda parem koopia. Seda võiks nimetada oma ego taastootmiseks ehk siis teises inimeses armastatakse eelkõige iseennast,“ usub Elo.

Õed Elo ja Katrin pidid kooli ajal taluma pidevat omavahelist võrdlemist ja see oli nende arvates päris kole. „Katil läks täna nii, Elol läks nii. Mina olin matemaatikas tugevam, Kati humanitaarainetes. Aga miks peaks matemaatika õpetaja meid siis võrdlema?“ küsib Elo. Ta on seda meelt, et mitte kunagi ei tohiks võrrelda last kellegi teisega, vaid ikka ainult tema endaga. „Mäletad, kui hästi sul üleeile arvutamine välja tuli – alati, kui sa natukene pingutad, saad sa eelmisest korrast pisut targemaks!“ toob Elo näite, kuidas ta üritab oma tütart motiveerida.

Katrin ja Elo tahavad, et nende lapsed julgeksid suurelt mõelda. Laps peab uskuma, et elus on kõik võimalik. „Kui laps vaatab imetlusega telerist kosmonauti ja leiab, et need peaagu ei olegi inimesed, kes saavad kosmosesse lennata, siis saab lapsele öelda: „Erik, sina võid ka kosmonaudiks saada ja Kuu peale sõita. Kui sa vaid soovid!““ toob Katrin näite.

„Kahjuks soosib meie ühiskond kohati poiste lennukaid mõtteid rohkem kui tüdrukute omi. Kui ma vaatan ümberringi, kes on meie firmades ja poliitikas juhtivatel kohtadel, siis on need peamiselt mehed. Meestel on julgus tippu minna olemas, aga naistel sageli ei ole! Miks see nii on? Vahest peaksime tüdrukuid rohkem tiivustma, lubama neil lennukalt unistada ja uskuda, et unistused täituvad,“ küsib Elo.